Eelmisel sajandil kuivendati enamik Põhja-Euroopa ja Eesti soometsadest. Selle tagajärjel teisenesid soolindude elupaigad sedavõrd, et muutusid osadele liikidele sobimatuks. Eriti mõjutas massiline kuivenduskraavide rajamine metsakanalisi, sealhulgas metsist (Tetrao urogallus) ja laanepüüd (Tetrastes bonasia), kirjutab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi doktorant Eliisa Pass ajaveebis Linnuvaatleja.

Kahe liigi arvukus on eelmise sajandi keskpaigas pidevalt langenud. Selle üks võimalik põhjus võib Soomes läbiviidud uuringute näitel olla kurnade ja tibude kõrgenenud suremus. Kui kuivendatud metsades on arvukamalt väikekiskjaid, toob see kaasa kanaliste kurnade ja pesakondade suurema hukkumisohu.

Kuna soo-elupaikade taastamine on päevakajaline nii Eestis kui ka mujal Euroopas, uurisid Tartu Ülikooli teadlased, kuidas mõjutab soometsade taastamine maaspesitsejate, eriti metsakanaliste pesitsusedukust. Selleks tegid nad aastatel 2014–2018 Soomaal ja osaliselt ka Kirde-Eestis eksperimendi, kus võrdlesid kanaliste pesarüüsteriski ja sigimisedukust enne ning pärast elupaikade taastamistöid.

Endise veetaseme saavutamiseks sulgesid nad kraave, hõreda soometsa taasloomiseks hõrendasid aga kuivenduse tõttu tihedamaks muutunud puistut. Nii enne kui ka pärast elupaikade taastamistöid võrdlesid nad kuivendatud uurimisalasid kuivendamata looduslike soometsadega. Saamaks teada, kuidas mõjutab röövlus kanaliste sigimisedukust, püüdsid nad pärast elupaikade taastamistöid pooltel uurimisaladel välja väikekiskjaid.

Pesarüüsteriski hindamiseks kasutasid uurijad kahest kanamunast ning ühest plastiliinist munast koosnevaid tehispesi. Kanamunad sarnanevad metsakanaliste munadele ja on kiskjatele meelepärane toit, plastiliinist muna aga pandi pessa kiskjate hamba- või nokajälgede tuvastamiseks.

Ehkki meetod ei hinda tegelikku röövlust uuritavatele lindudele, on tegemist laialt kasutatava võttega, millega võrreldakse kisklusohu tasemeid eri tüüpi aladel. Uurijad hindasid ka kanaliste tegelikku pesitsusedukust, kasutades selleks metsise- ja laanepüüde pesakondade vaatlusi enne ning pärast kiskjate väljapüüki.

Uuringust selgus, et nii enne kui ka pärast taastamistöid oli enamikel aladel pesarüüstetase kõrge, ulatudes üle 50 protsendi ja küündides kohati saja protsendini. Ehkki tehispesade meetod võib reaalset pesarüüsteriski üle hinnata, peegeldavad tulemused kanalistel lasuvat kõrget kisklusfooni. Viimast seda enam, et ainuüksi imetajate seas oli pesarüüstajaid vähemalt viiest eri liigist.

Enne-pärast võrdlus näitas ka, et pärast kraavide sulgemist ja metsa hõrendamist suurenes pesarüüste taastatud elupaikades oluliselt. Sealjuures rüüsterisk suurenes tugevasti ka nendel kuivendatud aladel, mis jäeti taastatud alade kõrvale kontrollaladeks. Kirjeldatud uuringust ja ka mujal maailmast leitu põhjal peegeldub eelkõige metsa hõrendamise negatiivne mõju – just harvendatud metsas on kiskjal suurem tõenäosus pesa avastada.

Pärast kiskjate väljapüüki suurenes nii tehispesade kui ka metsise ja laanepüü pesakondade ellujäämus. Samas nii rüüsterisk kui ka pesakondade ellujäämus vähenesid vaid nendel aladel, kus kiskjaid välja ei püütud. See näitab, et kiskjate püüdmine mõjub kanaliste sigimisedukusele hästi lokaalselt ja lühikest aega. Sealjuures oli ka alasid, kus küll kiskjad eemaldati, ent hõrendatud metsas rüüstasid kiskjad siiski rohkem pesi, kui enne raiete tegemist.

Kuivendatud soometsade taastamine endisesse seisu on keeruline. Ehkki elupaik võib mõni aasta pärast taastamistöid välja näha üsna looduslähedane ja muutuda paljudele sooliikidele jälle sobivaks, on liikidevaheliste ökoloogiliste sidemete taastamine pikaajalisem ning keerukam protsess.

Uuring ilmus ajakirjas Wetlands Ecology and Management.