Eestis kaduv must-toonekurg aitab päästa räästa alt teisi liike

Foto: Tiit Jürisson

Kuigi musta-toonekure arvukus eesti metsades langeb, võib nende kaitsmiseks rajatud looduskaitsealadedest kasu olla ka teistel liikidel, selgus Tartu Ülikooli teadlaste eestvedamisel valminud teadustööst.

"Nii Eestis kui ka mujal on loodust sageli hakatud kaitsma lähtuvalt mingitest eriti silmatorkavatest ja inimesele kordaminevatest olenditest või ka kohtadest. Nende seas on alati olnud hästi tähelepanuväärsel kohal suured linnud," rääkis saates "Labor" uurimuse juhtivautor ja Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi looduskaitsebioloogia professor Asko Lõhmus.

Teadlase sõnul kujunes Eestis möödunud sajandi esimesel poolel loodusmälestusmärgi mõiste, mille hulka loeti näiteks kotkad, aga ka must-toonekurg. "See lind on meie kultuuriruumis olnud olulisel looduskaitselisel kohal juba mõnda aega. Vastavalt on ka välja kujunenud looduskaitsepraktika, kuidas teda võiks kaitsta," lisas ta.

Kuna musta-toonekure linnu käsi hästi ei käi, siis on teadlase sõnul tekkinud praktiline probleem, mida teha musta-toonekure jaoks rajatud looduskaitsealadega. "Meie uuringu lähtepunkt oli see, et must-toonekurg on üks osa kooslusest. Tänapäevase looduskaitse teadmise mõttes on oluline ka see, kes on need ülejäänud liigid, kes selles koosluses elavad," sõnas professor.

Lõhmus selgitas, et kohad, mida on aastakümneid kaitstud, võivad olla kujunenenud selliseks, nagu need on, just tänu must-toonekure kaitsele: "Võib-olla peaks nüüd tähelepanu pöörama hoopis nendele teistele looduskaitseväärtustele, kes seal toonekure kõrval märkamatult on elanud."

Professor märkis, et kuna liike, kellel igapäevaselt suudetakse silma peale hoida, on vähe, otsib looduskaitse lipu- ja suunisliike, kellest lähtuvalt kogu elurikkuse kaitset korraldada. "Väga hästi ökoloogiliselt põhjendatud on selline lähenemine, kus leitakse igale põhilisele elurikkust ohustavale tegurile üks või mõni tundlik liik. Kui me nendele liikidele või nendest liikidest lähtuvalt ohu kõrvaldame või vähemalt leevendame, siis me ilmselt leevendame selle ohu mõju ka paljudele teistele liikidele," arutles Lõhmus.

Kaitsealad on pindalalised üksused, mis moodustavad katuse selle alla kogunenud liikidele. "Näiteks võime ette kujutada, et mõni taimekaitsevahend muutub oluliseks keskkonnamürgiks konkreetse liigi suhtes. Vähem teadvustatakse, et selle ohu kõrvaldamisel eemaldatakse oht ka paljude teiste liikide jaoks," selgitas Lõhmus.

Uurimuse käigus kaardistati liike, kes musta-toonekure jaoks loodud looduskaitsealadel elavad. "Lühike kokkuvõte on selline, et absoluutselt kõikides must-toonekure pesa ümbrustes, kus toonekurg enam ei ela, elab suurusjärgus vähemalt kümmekond looduskaitseliselt tähelepanuväärset liik," märkis Lõhmus.

Uurija lisas, et liikide vaadeldavatel aladel varieerus liikide üldarv umbes kaks korda, siis looduskaitseliselt oluliste liikide arv varieerus üle kolme korra: "See tähendab, et me võime rääkida sellistest eriti vägevatest muid liike kaitsvatest kohtadest ja sellistest, mis võib-olla sellesse üldisesse looduskaitsesse oluliselt vähem panustavad."

Professor rõhutas, et enne kui musta-toonekure kaitseks mõeldud alasid kaitse alt välja hakatakse arvama, tasuks seal teha teadaolevate liigirühmade inventuur. See aitab vältida olukorda, kus võib kaduma minna mõne liigi ainus leiukoht Eestis.

Uurimus ilmus ajakirjas Biodiversity and Conservation.

Toimetaja: Juhan Hellerma

Allikas: "Labor", küsis: Priit Ennet

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: