Toona nelja-aastase Ripperi sõnavõtud ei piirdunud vaid vandumisega – tal õnnestus matkida ka uksepaugutamise heli. Nüüd analüüsisid Austraalia ornitoloog Peter Fullagar ja Hollandi etoloog Carel ten Cate nii Ripperi häälitsusi kui ka teise lottpardi püüdu muude liikide häälitusi matkida, vahendab Gizmodo.

Lottpart (Biziura lobata) on Austraalias põline veelind. Inglise keeles muskuspardiks kutsutava liigi isased lõhnavad taguotsal paiknevate näärmete tõttu omapäraselt. Ennekõike tunneb lottpardi ära aga tema noka all rippuva loti järgi, mis täitub linnu paaritumisetteaste ajal õhuga.

Aastakümnete eest tehtud lindistused Ripperi kõnest on teadaolevalt esimene tõend ajaloos, et pardi- või haneliik suudab inimese kõnet matkida.

Ten Cate'i sõnul ei tea uurijad täpselt, kuidas lind neid hääli tekitab, või kas lottpardi hääleaparaat erineb kuidagi teiste partide omast. Ehkki matkimisvõime eeldab teatud anatoomilisi eripärasid, peab ten Cate olulisemaks linnu aju. Seal peavad olema piirkonnad, mis suudaks matkitavat heli salvestada ja sellest linnu enda häälitsuste moodustamisel eeskuju võtta.

Ripper elas 1980. aastatel Canberrast edelasse jääval looduskaitsealal. Fullagar lindistas tema häält 1987. aasta juulis Sony Walkmani kassetile. Kui uurijad nüüd salvestusi analüüsisid, tõlgendasid nad nii vandumist kui ka uksepaugutusi viha-väljendustena. Samas ei viita miski, et part tegelikult kummagi heli tähendust mõistis.

Uurijad analüüsisid ka üht nimetut Ripperi liigikaaslast, kes matkis tõmmupartide (Anas superciliosa) häälitsusi. Lisaks intervjueerisid ten Cate ja Fullagar erinevaid lottpartide pidajaid. Viimased ütlesid, et nende hoolealused matkivad muude ebapardilike helide seas ponide köhatusi ja norsatusi ning pöördvärava heledaid kõlksatusi.

Ten Cate'i sõnul on hämmastav, kui spontaanselt lottpardid helisid jäljendavad. Partide oskus meenutab talle laululindude oma, kes õpivad noorena ära oma liigikaaslaste laulud ja lasevad need suguküpseks saades käiku.

Kõige kuulsamad inimestematkijad on aga endiselt papagoid, ehkki inimesi suudavad järele aimata ka Lõuna-Ameerika mainad. Ropendavaid linde on nähtud varemgi: mullu olid Inglismaa loomaaednikud tunnistajaks hallpapagoide grupiviisilisele vandumisele.

Teadustöö ilmus Kuningliku Seltsi filosoofiatoimetistes.