Teadlased väidavad seitsmes suures Aafrika rahvuspargis tehtud uuringu põhjal, et kui keskendada kaitsemeetmed suhteliselt piiratud geograafilisele paikkonnale, võiks neist kokkuvõttes rohkem kasu olla.

Looduskaitselise tegevuse hajutatuse korral suuremale alale võib kaitstavate loomaliikide arvukus kannatada. Mõnedki ulatuslikul alal laiuvad kaitsealad pakuvad kaitset üksnes nime poolest, mitte päriselt.

Paul Scholte Saksa Areguabiagentuuri Abidjani osakonnast kogus ja analüüsis koos mitme maa teadlastega loomade arvukuse andmeid neljas Aafrika riigis, Tšaadis, Kamerunis, Kesk-Aafrika Vabariigis ja Kongo Demokraatlikus Vabariigis, kus tervikuna on kaitse alla võetud umbes veerand territooriumi.

Nad jõudsid järeldusele, et nende riikide ametiasutustele käib piisava liigikaitse tagamine nii suurtel aladel üle jõu.

Kasuks ei tule seegi, et tulutoov turismitööstus on Aafrikas madalseisus, nüüd eriti koroonaviiruse tõttu, kuid juba pikemat aega ka kehva üldise julgeolekuolukorra ja trofeeküttimisele seatud piirangute pärast.

Scholte ja kaasautorid kirjutavad ajakirjas Conservation Biology, et viimase 50 aasta jooksul on suurte rohusööjate nagu elevantide, kaelkirjakute, pühvlite ja antiloopide arvukus kahanenud seitsmest vaatluse all olnud rahvuspargist kuues, hoolimata sellest, et parkide pindala on suurendatud.

Inimese kasvatatavate kariloomade arvukus on neis paigus aga samal ajal kasvanud, mis osutab, et looduskaitseks eraldatud maa leiab tegelikult suurel määral ka karjakasvatuslikku kasutust.

Uuringu autorite sõnul ei ole realistlik, et loomade kaitseks suudetakse oluliselt rohkem ressursse kasutusele võtta, mistõttu tuleks olemasolevad ressursid keskendada paigusse, kus need enim kasu tooksid.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.