Hõbehaigur pesitses Eestis teadaolevalt esmakordselt 2008. aastal Ilmatsalu kalatiikide juures Tartumaal ja 2012. aastal roostikus Valguta poldril. Silma looduskaitseala roostikesse ilmus lind pesitsema kolm aastat hiljem. Praeguseks on saanud sellest riigi üks suuremaid hõbehaigru kolooniaid. "Kui roostikupesad kokku lugeda, siis eelmisel aastal oli siin 190 paari koos naaberterritooriumiga, mis on Silma kaitseala lõunaservas," märkis saates "Osoon" ornitoloog Renno Nellis.

Tänavu asusid paarkümmend kinnitatud pesitsuskohta Tartu-, Viljandi-, Võru-, Valga-, Põlva- Pärnu, Hiiu- ja Läänemaal. Tegelikult on aga hõbehaigruid nähtud juba üle terve Eesti. Juba aastatel 2013-2017 hinnati hõbehaigrute arvukuseks kokku 100-300 paari ehk liigi arvukus on viimastel aastatel jõudsalt kasvanud.

Tüüpiliselt teevad haigrud oma pesa roostikku või pajupõõsastesse. "Ta ehitab endale väikese roopadja, veab rookõrred ja mõned oksakesed kokku. Tavaliselt nad on ikkagi vees ehk siis sinna vee kohale ehitavad omale pesa ja saavad väga mõnusasti turvaliselt pesitseda," selgitas Nellis. Kuigi hõbehaigrud võivad elada ka üksikute paaridena, eelistavad nad siiski koloonias pesitsemist.

Suurema osa lindude toidulauast moodustavad veeselgrootud ja kala. "Tegelikult nad on peaaegu kõigesööjad, püüavad kõike, mis sealt veest võtta on, aga tõenäoliselt on kala ikkagi põhiline. Kogu Silma kaitseala siselahed toimivad peaaegu nagu järvedena, kus on väga palju kokre põhiliselt. Kala veomass lepiskala puhul eelkõige on ikkagi väga suur," sõnas Nellis. Inimestega hõbehaigrud vähemalt Silmal ei konkureeri. Soojas vees kasvanud hõbekokre keskmine eestlane ei söö.

Sarnaselt kormoranidele on hõbehaigrute väljaheited söövitava toimega. "See on taimestikule raskesti omastatav kindlasti ja happeline ka, aga puud peavad üllatavalt hästi tegelikult vastu. See (haigru)koloonia on siin kolmkümmend aastat olnud. Üksikud kuivanud puud on sees, aga enamik on täitsa elus," märkis ornitoloog.

Talve saabudes lendavad hõbehaigrud lõuna poole, kuid Põhja-Aafrikast kaugemale nad reeglina ei rända. Seejuures jäävad nad üha lähemale. "Eestis on isegi hõbehaigruid juba talvitumas nähtud, et kui on soojad talved ja vaba vesi, siis üksikuid võib juba isegi Eestis talvituda," lisas Nellis.

Ajalukku vaadates on hõbehaigru näol tegemist ühe kõige hiljutisema Eestisse pesitsema tulnud liigiga. "Kliimamuutus on kindlasti üks tegur, mis neid on tagant nii-öelda lükanud. Hõbehaigur on lõunapoolsem liik ja varem olime areaalist väljas. Nüüd me oleme viimaste aastakümnetega sisse nihkunud," oletas ornitoloog. Peapõhjus on siiski ilmselt teine – liigil läheb tervikuna paremini.

"Tegelikult ta võib-olla näitab hoopis Läänemere eutrofeerumist. Seda nii-öelda inimeste jaoks prügikala, mida ta sööb, on meres eutrofeerumise tõttu kindlasti rohkem kui varem. Keskkond tühja kohta ei salli, aga kui toidubaas on väga hea, siis loomulikult tekib ühel hetkel keegi, kes seda toitu süüa tahab," märkis Nellis.

Nõnda on igal mündil kaks külge. "Liikide seisundid on ajas alati muutunud. Pigem oleme õnnelikud, et mõnel liigil läheb ka hästi, et arvukused jõudsalt kasvavad ja levik laiene," leidis ornitoloog.

Lisaks tuleb saates "Osoon" esmaspäeval juttu veel hispaania teeteost ja mustpeanälkjast ning allikatest.