Puidutööstuse jaoks tähendab see pigem seda, et mets on eestlaste traditsiooniline tooraine, seda on juba sajandeid kasutatud ja me peaksimegi puitu kasutama. Looduskaitse seisukohalt tähendab see vastupidi hoopis seda, et peaksime metsa säilitama ja pigem soodustama selle juurdekasvu, kui selle tööstuslikku kasutamist.

Paljud erinevad inimesed saavad sellest omamoodi aru. Selle all mõistetakse nii esivanemate kultuuri jätkumist, animalistlikku maailmapilti, aga ka kõige laiemalt seda, et mets ongi lihtsalt tore koht, kus meile meeldib käia marjul või seenel.

Samas on idee eestlastest kui metsarahvast üsna uus ja kujunenud on see alles 1990. aastastest. Osaliselt on selle taga meie rahvuslik ajalugu, aga ka meie praegune majanduslik heaolu ja igasugu laiemad üleilmsed arengud, näiteks keskkonnaühenduste arengud ja kõikvõimalik sellised nähtused, mis koonduvad ühise nimetaja alla roheline maailmavaade.

Tegelikult polegi metsarahvaks olemine niisama lihtne. Mitmed uuringud on näidanud, et eestlaste ökoloogiline jalajälg on suurem keskmise eurooplase omast ja keskkonnateadlikkus on Euroopas üks madalamaid. Võib-olla ongi põhjus selles, et arusaam sellest kui metsarahvast ja eesti looduskeskkonna suhteliselt hea olukord on andnud meile roosad prillid.

Seda soodustab ka see, et tihti mõeldakse eesti loodusest ainult geograafilistes piirides ega nähta seda globaalse keskkonna osana. Paljude jaoks on Eesti looduskeskkonna väärtustamine ka osa Eesti kultuuri säilimisest. Seetõttu on oluline, et metsarahvas kirjeldaks nii meie identiteeti kui ka käitumist.

Mida ikkagi tähendab metsarahvaks olemine?