Mis on esimene asi, mis teil pähe tuleb, kui kuulete sõna vesinik? Võib-olla mõtlesite mingile tulevikuvärgile, mida keegi kuskil ei kasuta. Tegelikult kulub vesiniku tootmisele ligikaudu kaks protsenti maailma energiatoodangust ning vesinikku toodetakse ja tarbitakse juba täna mahus 70 miljonit tonni. Ilma vesinikuta ei oleks meil mootorikütuseid, lämmastikväetisi, klaasi, polümeere, ravimeid ja teisi igapäevaeluks vajalikke asju.

Võib-olla mõtlesite ohtlikule värgile, mis plahvatab? Tegelikult pole vesinik teistest kütustest ohtlikum. Juba praegu kasutatakse vesinikku väga suurtes kogustes, ilma et see kuskil pidevalt plahvataks. Kui vesiniku käitlemisel kasutada ohutusreegleid, siis pole see ohtlikum kui näiteks bensiin või maagaas.

Ent võib-olla pidasite seda hoopis tüütuks värgiks, mida meile Euroopast peale surutakse? Tõsi see on, et vesinik, eriti rohevesinik ehk roheelektrist ja veest toodetud vesinik on praegu Euroopas väga teravas fookuses. Seda just sellepärast, et rohevesiniku abil saab dekarboniseerida selliseid sektoreid, mida on muidu väga raske dekarboniseerida – rasketransport, lennukid, aga ka näiteks tööstuslikud protsessid.

Vesinikutehnoloogia järel on praegu maailmas suur nõudlus ja vesinik on muutumas järjest enam tulevikutehnoloogiast olevikutehnoloogiaks. Eestil on võimalus valida, kas me soovime jääda tulevikus vesinikutehnoloogiat importivaks maaks või on meil piisavalt ambitsiooni, et rohepöördest rohkem kasu lõigata ja saada tulevikus seda eksportivaks riigiks.

Kas tahame olla vesinikku importiv või eksportiv riik?