Sport on tänapäeva inimese elus väga tähtsal kohal. Seda võivad teha kõik: naised ja mehed, lapsed ja vanurid, sportlased ja harrastajad. Igaüks saab valida ala ja viisi, mis talle rohkem sobib. Kuigi see võib tunduda iseenesestmõistetavana, pole see alati niimoodi olnud ega ole kõikjal ka praegu. Tasub vaid heita pilk mõnda islamiriiki, kus naised ja sport ei ole sünonüümid, või minna tagasi sajanditagusele Eestimaale.

Antonsi teemavalik sai alguse sellest, kui ta ei tahtnud järjekordselt trenni minna. Laiskus ärritas tema isa, kes rääkis seepeale, kuidas sada aastat tagasi pidid naised trenni tegemise asemel hoopis köögis istuma ja igal sammul oma sporditegemist õigustama. Teema hakkas õpilast huvitama ja tahtis teada saada, kas asjad olid tõesti nii halvasti.

Arabella Antonsi uurimistöö käsitles naiste sporti Eesti Vabariigis kahe maailmasõja vahel. Õpilane lootis välja selgitada, kuidas sportivatesse naistesse tollel ajal suhtuti, neid ajakirjanduses kujutati, millise tooniga rääkisid neist kohalikud spordijuhid ja kas naiste võistlussporti peeti normaalseks nähtuseks.

Samuti tahtis ta välja uurida, milliseid spordialasid naised sellel ajal üldse harrastasid ja võrrelda naiste võimalusi samu alasid harrastanud meestega.

Kui esialgu lootis ta leida vastused erinevatest Eesti spordi temaatikat käsitlevatest raamatutest, selgus, et seda teemat praktiliselt käsitletud ei ole. Nõnda pidi Antons pöörduma tagasi algallikate juurde, selleks kasutas ta ajakirjandust, arhiiviallikaid ja erialakirjandust.

Antons sai teada, et naised ja mehed olid sel perioodil seaduse silmis küll põhimõtteliselt võrdsed, aga päris elus oli ühiskonnas juurdunud arvamus, et naistele ei sobi teatud asjad. Pingutamist ja võistlussporti ning teatud alade harrastamist ei peetud naistele sobivaks.

Veel sai ta teada, et naistespordiga tegelevaid organisatsioone oli Eestis vaid üksikuid. Needki tekkisid alles 1930. aastate lõpus ja suurt murrangut ühiskonna suhtumises need kaasa ei toonud. Spordi juhtorganisatsioonidega ei olnud naised peaaegu üldse seotud, seal tõmbasid põhiliselt nööre mehed.

Antons sai aimu ka spordialadest, mida naised harrastasid ja millega tegelemist peeti neile ebasobivaks. Ühiskonna survel ei saanud spordinaised reeglina käia ka võistlustel. Kui see võimalus avanes, siis meestest hiljem ja ainult kodumaa piires.

Ühtlasi uuris ta toonast naiste kuvandit ja sai teada, et tollel ajal peeti kohaseks, et naine on naiselik ja koduhoidev. Arvati, et sportivad naised mehestuvad ja kaugenevad kodust.

Antons tõdes, et kõigi eespool toodud põhjuste koosmõjul oli naissportlasi uuritaval perioodil väga vähe ja neil oli raske läbi lüüa. Uurimistöö tegemise käigus pidasin ka uurimispäevikut, milles väljendub minu areng selle aasta jooksul.

Tartu Mart Reiniku kooli 9. klassi õpilane Arabella Antons pälvis selleaastasel õpilaste teadustööde riiklikul konkursil I preemia.