Magistritöö: tervisepaanika märkamine aitab kriisi tagajärgi vähendada

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Tervisepaanikat saab vältida ja vähendada. Autor/allikas: Tonik/Unsplash

Tartu Ülikooli semiootika ja kultuuriteooria vilistlane Kristiina Peterson tuvastas oma magistritöös koroonakriisi meediakajastuse esimeses etapis levinud pandeemia kujutamisviisid: halvustamine ja ohvristamine, õppimine ja hoiatamine ning huumor. Saadud teadmised võimaldavad meil järgmisi tervisekriise varem ära tunda ja nendega paremini toime tulla, väidab ta. Petersoni lõputöö allikaiks olid Postimehe ja Eesti Päevalehe ning Objektiivi arvamuslood ja juhtkirjad.

Mõistagi on viirus oma bioloogiline nähtus, ent viirusepuhang ei jää ainult bioloogia ega meditsiini piiridesse, vaid kandub edasi ka ühiskondlikku ellu ja kultuuri. Sellistel puhkudel peavad eri valdkondade spetsialistid viirusega seotud teabevälja eri osi proportsioonis hoidma. Ühelt poolt peavad nad näitama haiguse tõsidust, teisalt aga vähendama hirmu ja stigmasid ning takistama valeinfo levikut, et puhang võimalikult efektiivselt seljatada.

Praeguse koroonakriisiga sarnaste haiguspuhangute uurimiseks võib kasutada uuenduslikku tervisepaanika käsitlust. Just see aitab meil ära tunda olukordi, kus "paanikaõhustik" on tekkinud või tekkimas ning juba ennetavalt otsida viise selle negatiivse mõju vähendamiseks. Samuti saame paremini mõista näiteks seda, milline keelekasutus võib epideemia seljatamist pidurdada.

Mis on tervisepaanika?

Sotsiaalteadlased on erinevate nähtuste kirjeldamiseks kasutanud varem psühhiaatrias tuntud mõisteid nagu paranoia, hüsteeria ja paanika – näiteks on räägitud moraalipaanikast või pisiku- ja viirusepaanikast.

Tervisepaanika näol on tegu kõrgendatud riski ja ärevuse olukorraga, mil tajutakse kollektiivselt ohtu ühiskonnaliikmete tervisele. See omakorda tekitab inimestes muret ja vaenulikkust ning muudab nende käitumist.

Nimetatud vaenulikkus on suunatud ohuallika enda või inimeste ja institutsioonide poole, kes näivad ohu eemaldamist takistavat. Olukorra kirjeldamiseks kasutatakse tihti kindlat tüüpi võtmesõnu, mis edastavad pigem dramaatilisi tähendusvarjundeid – "nähtamatu vaenlane", "suurim", "hullem" ja muu taoline, aga ka otseseid viiteid ohule ja paanikale. Sarnaselt kantakse neid edasi ka alternatiivteooriates (või ka vandenõuteooriates), mis on märkimisväärsete sündmuste paratamatud kaaslased.

Vastandlik iseloom takistab arusaamist

Enamasti on tervisepaanika puhul tegu üsna vastandliku nähtusega – see viitab uuele, aga samas tuttavale; see on probleem iseeneses, aga vihjab ka sügavamatele ühiskondlikele kitsaskohtadele.

Juba enam kui aasta kestnud koroonaviirusest tingitud pandeemia on samuti seesuguseid mustreid ilmutanud. Näiteks räägiti koroonaviirusest kui uudsest nähtusest, kuid kõrvutati seda ka varasemate haiguspuhangutega nagu SARS, nentides "me oleme seda juba näinud".

Samuti muretseti pandeemia ajal enda ja teiste inimeste tervise pärast, kuid selle kõrval kerkisid üles ka eksootiliste loomade pidamise ebainimlikud tingimused Hiinas või hoolimatus vanemaealiste inimeste toimetuleku suhtes. Loomulikult ei tee selline vastandlikkus olukorra mõistmist sugugi lihtsamaks.

Inimmõistuse normaalne osa on aga selgus- ja korrastusvajadus. Seda vajame selleks, et keerulises situatsioonis toime tulla – just teadmatus on tervisepaanikale hea kasvulava. Tervise ja haiguse teemade puhul on inimese enda riskitajul, kogemusel ja arusaamadel kohati isegi suurem kaal kui arsti selgitustel. Iga inimene tegeleb niisiis tähendusloomega, täitmaks teadmatusest tulenevaid tühimikke.

Eelpool mainitud alternatiivteooriad on siinkohal kõnekaks näiteks, pakkudes selgitusi juba siis, kui teadus ei ole seda veel jõudnud (või ei peeta teaduslikke selgitusi rahuldavaks).

Seetõttu võib tervisepaanika kontekstis rääkida struktureerimis- ja toimetulekumehhanismidest. COVID-19 meedialugudes, täpsemalt pandeemia alguse arvamuslugudes ja juhtkirjades, eristuvad kolm suuremat mehhanismi: halvustamise ja ohvristamise, õppimise ja hoiatuse ning huumori mehhanism.

Hea ja halb ehk kes on süüdi?

Kõige selgemini äratuntav muster on vastandamine. Nagu nimigi vihjab, on selle üks külg olemuslikult seotud negatiivse kuvandiga – just see külg, mis vastandub meie omale.

Vastandamise alla paigutuvad süüdistused ja kriitika, mis on just viimase aasta jooksul suunatud näiteks Eesti juhtide, terviseameti, Euroopa Liidu, Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO), Hiina riigiaparaadi, aga ka Eesti rahva ja meedia pihta. Enamasti viidataksegi mõnele institutsioonile, mis olla midagi valesti teinud või mis pole viitaja arvates õigesti vastutust võtnud.

Vastandamine väljendub kujundlikumalt ka kuritegeliku või kurja tegevuse omistamises. Näiteks toimub see läbi sõjaõhustiku ja (nähtamatute) vaenlaste konstrueerimise, millele vastanduvad vabadus ja rahu.

Samuti võib näiteks tuua olukorra, kus koroonaga nakatumisega seoses räägitakse tapjatest ja tapmisest ning luuakse kuvand selle kõige vastu võitlevatest kangelastest. Needsamad kangelased leiavad end ühtlasi ka ohvri rollist, sest nad on sõjaterminoloogiast pärit termini järgi eesliinil, ent seejuures kohati vajaliku kaitsevarustuseta.  

Vastandumist võib näha ka aruteludes, mis puudutavad viiruse päritolu. Terminitest nagu "Hiina koroonaviirus" ja "Wuhani viirus" on näha, et arvatav päritoluriik ja sealt pärit inimesed asetatakse samuti justkui vaenlase rolli.

Sellesse teemaderingi on haaratud ka küsimused viiruse loomsest päritolust. Leitakse, et seesugune loomadelt inimestele nakatumine saab toimuda ainult kauges kohas, mis erineb märkimisväärselt kohast, kus oleme meie. Teisisõnu, need probleemid oleks nagu "kuskil mujal".

Selline sõnavalik kipub paraku tekitama stigma, millel on kahepoolsed tagajärjed. Ühelt poolt on hirmul need inimesed, keda võidakse seostada selle päritoluga (häbimärgistatud grupp inimesi). Teiselt poolt on hirm aga kõigil teistel just nende ees, kes on parasjagu häbimärgistatud – äkki nad levitavad viirust? Seda olukorda näitlikustab ka ühes Eesti hotellis juhtunud intsident, kus Aasiast pärit külalistele kutsuti kiirabi, kuigi nood polnud selleks soovi väljendanud.

Idee viiruse inimtekkelisest päritolust ja sellega kaasnevad alternatiivteooriad pakuvad näiliselt selgitusi muidu justkui seletamatutele sündmustele. Alternatiivteooriate jõudmine tavameediasse isegi vaid viitamise kaudu on märk nende aktuaalsusest, mis näitab, kuidas olukorda tajutakse ja käsitletakse vähem ametlikes kanalites.

Pilk tulevikku

Koroonaviirusest tingitud kriis loob hea pinnase õppimiseks, mistõttu ongi teine levinud muster tulevaste sündmuste eest hoiatamine, kus meie osaks võib saada veel laastavam puhang või mõni muu dramaatiline stsenaarium.

Siia juurde on põimunud tõestamise, ennetamise ja õppuse ning õppimisega seotu. Need terminid kajastuvad sageli lausa meediatekstide pealkirjades. Seda võib seostada ka hüperjulgeolekustamisega, mis lühidalt kokku võttes seisnebki katastroofiliste sündmuste etteaimamises ja katses neid ennetada.

Nüüdseks juba käibeterminiks saanud laine kõnekujund võis aasta alguses aga mõjuda enneaegsena – kuidas me juba saame rääkida teisest lainest, kui puuduvad andmed? Samale nähtusele on lähenetud ka suuremat jõulisust väljendava terminiga "tsunami".

Järeldused ja ennustused tulevikusündmuste osas põhinevad tihti ka teiste riikide kogemustel. Seoses erinevate ühiskonda puudutavate piirangutega on tõstatatud ka nn. Suure Venna kujund.

Orwellikule inimeste tegevust jälgivale süsteemile osutamine võib aga äraspidiselt lisada justkui tõendusmaterjai juba varem mainitud alternatiivteooriatele, mis kipuvad kirjeldama petlikku ja näilist maailmakorda, mille tõeliseid jõude on raske tuvastada.

Ka nüüdseks igapäevakeelde imbunud terminite nagu "uus reaalsus", "uus maailm" ja "teistsugune elu" kasutamist võib liigitada selle sama vihmavarju alla, kuna needki viitavad mingis mõttes suurtele (tulevastele) muutustele.

Huumor kui märk tõsidusest

Huumori mehhanismi selgitamiseks saab koroonakriisi kajastustes näiteks tuua naabermaade kogemuse jagamise läbi stereotüüpsete viidete. Näiteks kui venelane naerab, siis on tema suhtumine situatsiooni nii tõsine kui üldse saab olla.

Teisisõnu, tervisepaanikaga seonduv satiir ja humoristlik ülepaisutamine ei püüdlegi niivõrd selguse, kuivõrd hoopis toimetuleku poole. Selliselt on tegu justkui toimetulekumehhanismiga, mis aitab meil ebameeldivast kaugeneda ja on tihti loomulik reaktsioon stressi tekitavale sündmusele.

Näiteks viidatakse läbi musta huumori hoopis sügavamatele rahvastiku vananemisega seotud probleemidele ning sellele, kuidas vastu võetud otsused näikse seda vananemise probleemi lahendavat. Sellisel kujul esitatuna juhitakse tähelepanu selle teksti üldisemale või suuremale eesmärgile (n-ö metakommentaar), kasutades ära koroonaviirusega seotud probleemistikku.

Koroonaga kaasnenud humoristlikud lood on osutanud avaliku kommunikatsiooni kitsaskohtadele, suurematele probleemidele ühiskonnas ja sundinud järele mõtlema, kas meie oma nägemus ja käitumine on kooskõlas tegelikkusega.

Lisaks praeguse COVID-19 kommunikatsioonivälja mõtestamisele võib arusaam tervisepaanikale omastest tunnusjoontest ja mehhanismidest pakkuda vahendeid selleks, et tulevikus võimalikke tervisekriise varem tuvastada ja paremini juhtida.

Teatud mustrid ja tähistusviisid kipuvad nimelt seesuguste haiguste ilmnemisel korduma. Teadlikkus neist võiks aidata mõista, kui palju abi on neist kriisi likvideerimisel. Keelekasutuse ja kommunikatsiooni valukohti võiks teadvustada ka seetõttu, et uurida, missugusel viisil võib keelekasutus meid mõjutada.

 

Kristiina Petersoni magistritööga "Health Panic Mechanisms in the COVID-19 Media Discourse in Estonia" saab tutvuda Tartu Ülikooli veebis.

Toimetaja: Maarja Merivoo-Parro

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: