Eesti folklooris elab ahjualune. Juhan Kunderil õnnestus püüda mehikese elust fragment samanimelisse muistendisse. Lugu algab, kui "mõisa herra käskis kokka head sööki keeta. Seisis ka suur katel tulel, kus kes teab mitme talle liha sees warises. Kokk istus katla ees ja õhutas tuld. Korraga tuleb ahju alt põranda seest weike mehike wälja ja küsib: "Armas sõber, anna mulle ka natuke hüwa rooga maitseda! Kõht mull tühi ja süda wesine nagu kalapüüdjal." "Ei tohi anda," wastas kokk, "isegi suur pere ootamas." "Anna tilgake leentki!" palus weike mehike uueste. "Noh, wõta siis peale!" ütles kokk ja andis mehikesele kulbi täie leent kätte. Aga niipea kui kulp mehikese käes oli, sõi ta silmapilk terwe paja tühjaks ja kadus siis jälle ahju alla ära."

Loo moraal paistab esialgu kirjeldavat lõputu isuga aplusest ja lihtsameelsusest. Ahjualune käib veel mitmel korral kokka lunimas. Igal korral õnnestub tal kokk pehmeks rääkida, kuni arusaadaval põhjusel nälga kannatav mõisahärra laseb vaese mehe töölt lahti.

Õpetliku jutustuse teema kontuure võib ära tunda 2014. aastast Microsofti tegevjuhi ametit pidava Satya Nadella hiljuti ajakirjandusele avaldatud nägemuses. Maailma tipus IT-ettevõtte juhi arusaami järgmise kümne aasta suundumustest väärib kuulata.

Samas võib soovi korral tulevikukirjeldused tembeldada muinasjuttudeks. Need pole rohkemat, kui unistuste ja oletuste segus. Kuigi, Microsofti-suuruse ettevõtte puhul võiks igaks juhuks arvestada USA 16. presidendi Abraham Lincolni mõtet, et parim viis tuleviku ennustamiseks on selle loomine.

Satya Nadella ennustuse usutavuse poolt räägivad mitmed asjaolud. Suurtel firmadel on palju kaotada ja sellest tulenevalt on neil väikestest ettevõtjatest suurem surve ise tulevikku luues ellujäämist tagada. Suuruses peitub suurte tegude võimekus. Nadella ja tema targad nõuandjad on kindlasti lähiaastate arenguid korralikult analüüsinud. Vaevalt, et börsifirma juht püüaks teadlikult rahvast hullutada ja eksitada.

Loetletud positiivset õõnestab eriti just Microsofti puhul rida varasemaid mastaapseid möödapanekuid. Firma ei näinud ette interneti kasvu, astus ämbrisse Nokia ostuga, magas maha sotsiaalmeedia ja otsingumootori arengud, ennustas Apple'i kadumist koos oma mobiiltelefoniga ning paljud torgivad neid praeguseni kunagisi arvuteid rahuldava 640 kB mäluvajaduse ennustuse pärast. Samas ei tasu eksimusi kanda kahjudesse, juhul kui neist õpitakse. Teinekord öeldaksegi, et tehtud viga ei ostaks, aga maha ka ei müüks.

Nadella kirjeldab järgmist kümnendit, alustades umbes kümneaastase tagasivaatega. Ta iseloomustab möödanikku lõputu ja täitmatu tarbimise perioodina. Inimesed ostsid rohkem kaupu kui kunagi varem, surfasid rekordiliselt veebis, uueks normaalsuseks muutus nn binge watching ehk seriaalide sarivaatamine jne. Järelikult pidi keegi kõike tarbitut looma. Sellega seoses meenub ahjualuse ja koka lugu, milles elanikkond oli ahjualuse rollis.

Nadella hinnangul algab uus periood, kui osa senisest tarbijatest asuvad ise looma. Mitte ainult bloge ja vloge tehes, vaid üheskoos. Ta toob näitena arvutimängijaid. Paljud neist on digitaalsed ahjualused, kes võiksid lõputult mängida, isegi kui alguses lubavad kõigest vaid natukene proovida.

Viimasel ajal võib märgata mängijate ühisel platvormil Discord arenevat kogukondlikku loomingulisust. Sarnaste algatuste signaale leidub sotsiaalmeedias ja ilmselt mujaltki, kui vaid oskaks märgata. Isegi kirutud Zoomi-laadsetes keskkondades toimub ju kollektiivne tootmine ehk inimesi harjutatakse jne.

Siinkohal vajab täpsustamist, et Microsoft on ostmas mainitud keskkonda Discord. Kuulduste järgi kümne miljardi dollari eest, kuigi ettevõtte väärtuseks hinnatakse umbes seitse miljardit. Ilusa jutu asemel rahaga hääletamine suurendab Nadella ennustuse kaalukust. Kas ka usutavust? Microsoft on oluline pilveteenuse pakkuja, mille kasulikkus kasvab koos kollektiivse virtuaalse ühistöö ja grupiviisilise loomingulisuse tärkamisega. Antud näite järgi on firma võib-olla tõesti tulevikku pigem tegemas kui oletamas.

Kokkuvõtlikult võiks uskuda, et inimkonnal saab kasvõi ajutiselt tarbimisest isu täis ja neid kannustab soov midagi luua. See ei pea olema palgatöö, kuna kasvav osa elu masinlikumast pingutusest paistab siirduvat robotitele. Inimestes on rohkesti kasutamata potentsiaali. Midagi, mida rutiinne töö võis tagasi hoida.

Järsku jõuame oma loos ahjualuse jutustuse järku, kui ablas tegelane annab vallandatud kokale lahkumiskingitusena karbikese ja ütleb: "Säh, sõber! Siin on su hea teu eest palk. Kui sull midagi tarwis on, siis koputa aga nimetse sõrmega karbi kaane peale ja nimeta oma soowi." Kokk wõttis karbikese, koputas nimetse sõrmega kaane peale ja lisas juure: "Leiwa kott teekäiale!" Kohe leiwa kott wäljas. Kokk laskis weel mitu asja karbikese abil wälja tulla.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".