"Minu põhiline eesmärk oli uurida, millist euroopastumise taset Eesti eelmine, seega nüüdseks ametist lahkunud valitsus peegeldas. Mind huvitas see, mida ja kuidas selles valitsuses Euroopa Liidust räägitakse," kirjeldas oma teadusartikli lähtepunkti Tartu Ülikooli politoloogia doktorant, Johan Skytte poliitikauuringute instituudis teaduskommunikatsiooni spetsialistina töötav Maili Vilson.

Uuring põhines valitsuse iganädalaste pressikonverentside stenogrammidel, mida analüüsiti üheaastase perioodi vältel, täpsemalt alates valitsuse ametisse astumisest aprilli lõpust 2019 kuni 2020. aasta aprilli lõpuni.

Vilson tõi välja, et Euroopa Liit ja sellega seonduvad teemad olid valitsuse igapäevaste sõnavõttude loomulik osa. "Torkab silma, et paljuski kõneletakse Euroopa Liidust seoses eelarve ja eurotoetustega. Sõnavõttudest ei kuma läbi sügavamat euroopameelsust väljendavaid väärtushoiakuid, pigem domineerib pragmaatilisem joon. See ei ole Eesti eripära, paljudes liikmesriikides on sarnaseid tendentse." 

Klõpsa keskkonnaminister Tõnis Möldri kommentaari nägemiseks.

Vaadeldava perioodi sisse langes valitsuse arutelu Euroopa roheleppe ja selles sõnastatud eesmärgi üle muuta Euroopa kliimaneutraalseks aastaks 2050. Eesti oli üks neljast Euroopa Liidu liikmesriigist, kes roheleppega liituma ei kiirustanud.

Eesti esialgsele otsusele rohelepet mitte toetada järgnes kriitiline nii kohalik kui ka rahvusvaheline meediareaktsioon, milles Eesti pandi ühte patta teiste Ida-Euroopa riikidega, kes samamoodi roheleppes sõnastatud kliimaeesmärki ei toetanud. "Eesti esialgne otsus mitte liituda paistis silma Eesti üldisema kuvandi taustal Euroopa Liiduga suhtlemisel, millesse kuulub solidaarsus teiste liikmesriikidega ja valmidus läbirääkimisteks ja kompromissideks. Seniste välispoliitiliste põhimõtete taustal mõjus see hoiak ootamatult," arutles Vilson.

Avalikule reaktsioonile järgnes valitsuse kiire suunamuutus. "Kui vaadata, et järgmise sisuliselt kuu ajaga oli loodud kliima- ja energiakomisjon ja kliimapoliitika oli kuulutatud valitsuse poliitiliseks prioriteediks, siis on selge, et kliimaneutraalsuse teema tuli meile Euroopa Liidust ja valitsus läks sellega pragmaatilistel kaalutlustel kaasa."

Vastumeelne euroopastumine

Vilson rõhutab, et kui enne valitsusel puudus selgepiiriline kliimapoliitika, siis Euroopa roheleppe vastuvõtmisega muutus see kõneainet pakkuvaks teemaks. Seejuures andsid tooni arutelud selle üle, kuidas kasutada Euroopa Liidu poolt antava õiglase ülemineku fondi ressursse, mille eesmärk on aidata liikmesriikidel teha vajalikke muutusi majanduses ja energiatööstuses.

"Keskne teema valitsuse avalikus kommunikatsioonis oli, kuidas kasutada õiglase ülemineku mehhanismi rahaeraldist, ehk milleks Euroopa Liit lubab seda kasutada ja kuidas seda teha. Samuti leiti, et seda raha on vajalike struktuurimuutuste tegemiseks liiga vähe," kommenteeris Vilson. 

Vilson toob välja, et hoolimata roheleppe vastuvõtmisest jätkas valitsus varem paika pandud poliitikate toetamist, mis ei ole tingimata kooskõlas kliimaneutraalsuse põhimõtetega. Sinna hulka kuulus juba varem elluviidud diiselkütuste aktsiisi langetamine, samuti jätkati planeeritava õlitehase rajamise toetamist. Vilson väidab, et nende kliimapoliitikat puudutavate suundumustega arvestades võib Eesti puhul rääkida vastumeelsest või tõrksast euroopastumisest (reluctant Europeanization), mida võiks mõista kui Euroopa Liidu kokkulepitud poliitika pinnapealset rakendamist. 

Pikaajalisem trend

Pragmaatiline hoiak Euroopa Liidust tulevate kliimaregulatsioonide suhtes pole iseloomulik mitte ainult eelmisele valitsusele, vaid on osa pikaajalisemast trendist. "Ametlikul retoorilisel tasemel oleme nõus Euroopast tulevate eesmärkide ja suundadega, aga praktilisel tasandil töötame sellele kogu aeg vastu. See on hästi stabiilne suund olnud, olenemata sellest, mis erakonnad on valitsuses. Kui EKRE tuli valitsusse, siis nad jätkasid seda suunda, mida valitsused olid pooldanud viimased 30 aastat," laiendas teemat Aalborgi ülikoolis energiasiiret uuriv Silver Sillak.

Sillaku juhtimisel valminud uurimistöö, mis põhineb nii meediaanalüüsil kui ka reaalsete tegude ja otsuste kaardistamisel, annab Vilsoni artikli põhilistele leidudele laiema ajalise raamistiku. "Kui me oleme harjunud mõtlema, et Eesti on Euroopa Liidu paipoiss, kes väga eeskujulikult täidab neid kohustusi, mis me peame võtma, siis kui me vaatame kliima- ja energiapoliitikat, siis seal vallas on olnud üsna teistsugune joon algusest peale. Sõnades justkui avaldatakse toetust, aga samal ajal käib pidev kauplemine," täiendas Sillak. Näiteks proovis Eesti Euroopa Liiduga liitumisel põlevkivitööstusele erandeid kaubelda

Sillak toob välja ka 1997. aastal ÜRO-s vastu võetud ja Eestis 2002. aastal ratifitseeritud Kyoto protokolli, milles eesmärk oli reguleerida kasvuhoonegaaside heitekoguseid. "Sellega meil vedas, sest see baasaasta, mille põhjal nad arvutasid kasvuhoonegaaside vähenemist, oli 1990. Eesti oli toona Nõukogude Liidu osa, põlevkivitööstus huugas täie võimsusega ja oli palju saastavam kui praegu."

Seoses Eesti iseseisvumisega ja sellega kaasnenud olulistele muudatustele energiatööstuses oli kasvuhoonegaaside heitemäär Eestis langenud mitukümmend protsenti. "Selleks ajaks, kui me Kyoto protokolli alla kirjutasime, olime me oma kliimaeesmärgid justkui kogemata juba saavutanud. Seda kasutavad poliitikud siiamaani, näitamaks, kui keskkonnasõbralik riik me oleme," täiendas Sillak.

Energiasektori ümberstruktureerimine

Sillaku sõnul on Eesti senist kliimapoliitikat põhjendatud kahe argumendi toel. Esiteks on rõhutud energiajulgeolekule, mida meil on mõistetud rahvusliku iseseisvuse ja sõltumatuse tähenduses.

"See on tähendanud seda, et me peame kogu energia tingimata kohapeal ise tootma, sest me ei taha olla sõltuvad Venemaa elektrivõrgust. Vene hirmuga on pidevalt õigustatud seda, miks meil peab olema põlevkivitööstus. Enam see ei päde, sest elektritootmine põlevkivist on viimase paari aastaga sisuliselt kinni läinud. Midagi hullu selle tulemusena ei ole juhtunud," sõnas Sillak.

Teine argument puudutab tööhõivet, sest energiatööstuse ümberkorraldamine tähendab Ida-Virumaal suurel hulgal inimestele töökaotust. "See on väga suur probleem. Samas juba vähemalt veerand tööjõust selles sektoris on pensionieelikud ehk kohe pensioniikka jõudmas. Lisaks on piirkonnas tugeval tasemel nii üld- kui ka kõrgharidus, mis võiks noorematele anda paindlikumad võimalused tööturu vajadustega kohanemiseks," selgitas Sillak. 

Kõne all olevad uuringud ilmusid ajakirjades Australian and New Zealand Journal of European Studies ja Environmental Innovation and Societal Transitions.

Tõnis Mölder: praeguse koalitsiooni nägemus kliimast ja roheleppest on oluliselt ühtlasem

Kliimaneutraalsuse eesmärk ja rohelepe on väga suure mõjuga EL-i majanduse korraldusele. Läbirääkimised neil teemadel ei olnud lihtsad ei EL tasemel ega ilmselt ka mitte üheski riigis. Eesti jaoks on ääretult oluline meie fossiilkütuste mahukas energeetika ja selle osakaalu vähendamisega kaasnev sotsiaalmajanduslik mõju Ida-Virumaale.

Eelmine valitsus tegeles aktiivselt sellega, et mõista nii kliimaneutraalsuse eesmärgi kui ka roheleppe mõju Eestile ning osales EL tasemel aruteludes eesmärgiga toetada ambitsiooni, kuid leida mõistlikud lahendused võimalikele negatiivsetele mõjudele.

Seda oli näha ka Eesti läbimõeldud lähenemisel kliimaneutraalsusele. Peale seda, kui komisjon kliimaneutraalsuse ideed 2018. aasta lõpus esitles, alustati Eestis analüüsi, et mõista, kuidas meil on võimalik selle eesmärgi saavutamisse panustada. Analüüsimine võttis loomulikult aega ja EL tasemel liikus poliitiline valmisolek kiiremini kui esialgu arvati, kuid üldiselt osales Eesti nendel läbirääkimistel väga konstruktiivselt.

Praeguses valitsuses on kliima ja laiemalt roheleppe teemad veel suurema fookuse all ja teatav vahe eelmise koalitsiooniga on kindlasti. EKRE ei varjanud koalitsioonis olles, et nende jaoks on kliimapoliitikas murekohti ja väljendasid mitmel korral ka kahtlust kliimamuutuse inimtekkelisuse üle. Praeguse valitsuse erakonnad on aga oma nägemuselt kliima ja roheleppe osas oluliselt ühtsemad.