Messenger lõpetas töö juba kuus aastat tagasi, kuid kogutud andmetes jätkub uurimist tänase päevani.

Jamie Jasinski Californias Pasadenas asuvast NASA teadus- ja arenduskeskusest ja ta kolleegid kirjeldavad ajakirjas Nature Communications vahejuhtumit 23. detsembrist 2013. aastal.

Merkuurist umbes 5000 kilomeetri kaugusel liikunund Messenger registreeris siis päikesetuult ehk Päikeselt saabuvate osakeste voogu mõõtes ühtäkki ebatavaliselt suures koguses naatriumi ja räni ioone.

Teadlased tegid ioonide liikumissuuna järgi kindlaks, et need olid tõenäoliselt saabunud mitte Päikeselt, vaid Merkuuri pinnalt. Võimalikuks seletuseks peavad teadlased umbes meetrise läbimõõduga kosmosekivi langemist Merkuurile.

Kui see nii on, siis on teadlastel nüüd võimalik natuke paremini mõista, kuidas meteoorkehad Merkuuri ülimalt õhukese ja hõreda, peaaegu olematu atmosfääri koostist mõjutavad.

Atmosfäär, mida selle õheduse pärast tihtipeale ka eksosfääriks nimetatakse, moodustub nii planeedi pinnalt eralduvast materjalist kui ka päikesetuule koosseisus saabuvast vesinikust ja heeliumist. Kui palju leidub selles aga just meteoorkehade tabamustest üles paiskunud ainet, pole veel päris selge.

Nüüd loodavadki teadlased, et kui aastal 2025 jõuab Merkuuri ümber tiirlema Euroopa ja Jaapani ühine kosmoseaparaat BepiColombo, siis saavad nad selle pardalt tehtavate mõõtmiste põhjal teada veel mõnestki Merkuurile langevast meteorkehast.

Praegu on BepiColombo juba keerukat lennurada pidi Merkuuri poole teel, olles startinud ületunamullu, aastal 2018.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25