"Kehalise kasvatuse tundi oodatakse, sest oma olemuselt erineb see olulisel määral teistest õppeainetest," ütleb Tartu Ülikooli sporditeaduste teadur Henri Tilga Eesti koolilaste üldise suhtumise kohta. "Juba asjaolu, et ei pea pingis istuma ja saab natuke liigutada, teeb kehalise kasvatuse tunni rohkem oodatuks," selgitab ta.

Kui mõte natukesest liigutamisest paistab õpilastele meeldivat, siis kui motiveeritud on nad tundi jõudes seal kaasa tegema? Koostöös rahvusvahelise uurimisrühmaga vaatles Tilga kehalise kasvatuse õpetaja kontrolliva käitumise skaalat (CTS-PE) kui mudelit, mille abil mõõta õpilaste suhtumist õpetaja kontrollivasse käitumisse. Veel selgitas ta, kuivõrd motiveeritud on õpilased õpetaja erineva käitumise puhul.

"Sa pead!" vs häbitunne

"Uuritud skaala eristab õpetaja kontrollivas käitumises nii-öelda sisemiselt ja välimiselt kontrollivaid tegureid," sõnab Henri Tilga. Lahtiseletatuna tähendab see, et õpetaja õpetamisstiil määrab ära, kuidas lapsed oma tegevusse suhtuvad.

"Väliselt kontrollivad tegurid on seotud sotsiaalse keskkonnaga, kus näiteks õpetaja karjub õpilase peale ja kasutab käskivat kõneviisi. Näiteks ütleb ta: "Sa pead!"," selgitab teadur. Sisemiselt kontrollivate tegurite korral tunnevad õpilased sisemiselt survet mõnd ülesannet sooritada ning õpetaja tekitab neis oma käitumisega süü- või häbitunnet.

Sisemiselt ja väliselt kontrollivad tegurid on Tilga sõnul omavahel tugevalt seotud. Samuti saab nende abil prognoosida õpilaste psühholoogilisi vajadusi ehk vajadust autnoomsuse, kompetentsuse ja seotuse järele.

"Vajadus autonoomsuse järele tähendab, et õpilane kogeb, et tema on tegevuse algataja," selgitab uurija. Kompetentsusevajadus väljendab õpilase soovi kogeda, et ta saab õppeolukorras hakkama ja talle antud ülesanded pakuvad piisavalt pingutust. Seotusevajadus tähendab, et õpilane tahab end tunda rühmas olulise liikmena.

"Need vajadused mõjutavad õpilaste motivatsiooni ning rääkides motivatsioonist tuleks eristada sisemiselt sisemist ja välist motivatsiooni," seletab Tilga edasi.

Väline motivatsioon on pool võitu, aga...

Sisemiselt motiveeritud õpilased tunnevad Henri Tilga sõnul oma tegevusest rõõmu. Nad võtavad omaalgatuslikult tegevusi ette ja on tegutsema asudes püsivamad. "Juhul kui õpilased kogevad tegevusest endast rõõmu, siis on ju selge, et selle rõõmu kogemiseks võtavad õpilased ise seda tegevust üha uuesti ja uuesti ette," põhjendab ta. Varasemate uuringute põhjal aitab autonoomsust toetav õpetaja olla õpilastel rohkem sisemiselt motiveeritud.

Väliselt motiveeritud õpilasi innustab näiteks autasu saamine või hoiduvad nad kellegi sunnil süütundest. "On ju selge, et kui autasu on käes või kui süütunne on ära hoitud, siis tegevus lõpetatakse ning seda ei võeta omaalgatuslikult enam ette," märgib Tilga. Väliselt motiveeritud õpilased pole tema sõnul ka kuigi püsivad. Nad ei pruugi tegevust omal algatusel ette võtta ega seda nautida. Siingi viitavad varasemad uuringud, et kontrollivalt käituv õpetaja tekitab õpilastes pelgalt välist motivatsiooni.

Laias plaanis saab Tilga sõnul rääkida motivatsiooni pidevast skaalast. Selle ühes otsas on inimene amotiveeritud ehk praeguse teema puhul ei näe amotiveeritud õpilane oma tegevusel mingit mõtet. Amotiveeritusest jõuab inimene edasi välise motivatsioonini ja sealt omakorda skaala teise otsa sisemise motivatsioonini. Tilga sõnul võib varem amotiveeritud õpilase puhul olla väline motiveerimine mõningal juhul olla lühikest aega õigustatud, sest õpetaja saavutab õpilasega nii vähemalt mingi esialgse kontakti.

"Välise motivatsiooni juurde ei ole mõistlik pikaks ajaks püsima jääda, sest see ei tekita siiski suure tõenäosusega pikaajalist harjumust tegutseda," nendib ta. Õpilane hakkab küll tegutsema, kuid lõpetab kohe, kui kontrolliv tegur kaob ehk näiteks tunnihinne on käes. "Lõppeesmärk võiks olla jõuda sisemise motivatsiooni, nii et inimene ehk siis antud juhul õpilane tahab seda tegevust ise teha," ütleb Tilga.

Kaasarääkimisõigus kehalise tunnis viib liikumisharjumuseni elus

Henri Tilga sõnul näitavad ka varasemad uuringud, et õpetaja autonoomsust toetav ja kontrolliv käitumine mõjutavad õpilase motivatsiooni. Õpetaja saab õpilase autonoomsust toetada, kui kuulab ta ära, püüab olukorda näha õpilase vaatenurgast, pakub talle valikuvõimalusi ja annab tehtule asjakohast tagasisidet. 

Mida rohkem õpilane tunneb, et saab kehalise kasvatuse tunnis otsustamisel kaasa rääkida, seda rohkem on ta sisemiselt motiveeritud ja seda tõenäolisemalt liigub ta meeleldi ka väljaspool kehalise tundi. "Teisisõnu, õpetajapoolne autonoomsuse toetus on seotud sellega, et õpilased kogevad kehalise tunnis rõõmu ja heameelt, mis on omakorda seotud õpilaste vaba aja kehalise aktiivsusega," tõdeb Tilga. 

Õpilase motivatsiooni mõjutavad ka teised tegurid, nagu õpilase kehaline vorm, spordihuvi ja kooli pakutav spordivarustus, kuid näiteks viimane sõltub kooli võimalustest ehk on teisiti muudetav.

Veel märgib Tilga, et varasemate uuringute põhjal teeb õpilase kehaline aktiivsus koolipäeva jooksul tõenäoliselt ta ülejäänud ainetundides rahulikumaks ja aitab teistes tundides paremini keskenduda. 

"Ühes hiljuti ajakirjas Scientific Reports avaldatud uuringus leiti, et kehalise kasvatuse ainetunnis osalemine on seotud noorukite kehalise aktiivsusega," toob Tilga näite. Uuringu andmebaas koguti 65 erinevast riigist üle maailma vahemikus 2007–2016. aastal ja töös analüüsiti 206 417 õpilase andmeid vanuses 11–17 eluaastat.

"Täpsemalt leiti sellest uuringust, et kui noorukid osalevad ühel või kahel päeval nädalas kehalise kasvatuse tunnis, on 26 protsenti kõrgem tõenäosus, et nad on päeva jooksul piisavalt kehaliselt aktiivsed," ütleb uurija. Ta usub enda sõnul, et see uuring annab tugeva aluse väitmaks, et kehalise kasvatuse ainetunnil on oluline roll õpilaste igapäevasele kehalisele aktiivsusele.

Henri Tilga ja kaasautorid kirjutavad kehalise kasvatuse õpetajate kontrolliva käitumise hindamisest ajakirjas International Journal of Environmental Research and Public Health.