Kehalise kasvatuse õpetaja töö üks eesmärk on tekitada õpilastes huvi, neid juhendada, märgata ja toetada. Seejuures on oluline, kuidas õpetaja õpilastega käitub.

Tartu Ülikooli sporditeaduste teadur Henri Tilga on oma kolleegidega muu hulgas uurinud, kehalise kasvatuse õpetajate kontrolliva käitumise mõju õpilastele. Sarnasel teemal kaitses Tilga möödunud aastal doktoritöö.

Nende uuringugrupi ühes hiljuti avaldatud uuringus on leitud, et kehalise kasvatuse õpetaja kontrolliv käitumine mõjutab otseselt õpilaste kompetentsusvajaduse frustratsiooni. Teisisõnu tähendab see, et õpilased kogevad kehalise kasvatuse tunnis kas ebakindlust oma võimetes või pettumust oma soorituses.

"Kompetentsusvajaduse frustratsioonil on uuringute järgi otsene mõju õpilaste kehalisele aktiivsusele vabal ajal," mainis Tilga. Uuringus mõõtsid teadlased vaba aja kehalist aktiivsust liikumisanduriga.

Kontrolliv käitumine jaguneb siinkohal kolmeks:

• negatiivne või tingimuslik hoolimine – õpetaja ei tee õpilasest välja või ei pööra õpilasele tähelepanu juhul kui õpilane on õpetajaga eriarvamusel;
• hirmutamine – õpetaja ähvardab õpilast selleks, et õpilane tunnis kaasa teeks;
• hinnete või autasudega kontrollimine – õpetaja kasutab hindeid selleks, et õpilased tunnis kaasa teeks.

Teadur sõnas, et Eesti kehalise kasvatuse õpetajad on toetavad ja meil Eestis on olukord väga hea. Suundumust paremuse poole on näha ka mujal maailmas. "Kui lugeda teaduskirjandust laiemalt ja üle maailma, siis trend näitabki kontrolliva käitumise vähenemist," ütles Tilga.

Autonoomsus

Teaduri sõnul on ühtlasi oluline autonoomia pakkumine õpilasele. Autonoomsuse toetus on seotud kolme psühholoogilise baasvajadusega:

• autonoomsuse vajadus – vajadus olla oma tegevuse algataja ja langetada ise otsuseid;
• kompetentsuse vajadus – vajadus kogeda end oma soorituses võimekana;
• seotusvajadus – vajadus kogeda ennast olulise grupiliikmena.

Kui õpetaja pakub õpilastele autonoomsuse toetust, on psühholoogilised vajadused õpilastel täidetud. Siinkohal tekivad olulised seosed sisemise motivatsiooniga.

Kui õpilasel on sisemine motivatsioon kõrge, on ta kehaliselt aktiivne nii kehalise kasvatuse tunnis kui ka vabal ajal. "Sisemine motivatsioon tähendab seda, kui õpilane kogeb, et ta tunneb puhast rõõmu tegevusest, naudingut, head meelt ja ta teeb tegevust, ilma et keegi midagi täiendavat ütlema peaks," lausus Tilga. Ta lisas, et uuringute kohaselt saabki sisemise motivatsioonini jõuda siis, kui õpetaja pakub õpilasele autonoomset toetust.

Hinded võivad õpilast nii motiveerida kui ka seda mitte teha. Kehalise kasvatuse tunnis kindlaid norme ühe puuga lüüa ei saa ja oluline on õpilase areng, sest kõik õpilased olemuselt erinevad. "Kõigepealt tuleb välja selgitada, milline on õpilase baastase, seejärel toimub harjutamine või treening teatud perioodil. Kindla aja möödudes mõõdame uuesti, kas õpilane on oma varasemat sooritust ehk baastaset parandanud või mitte," märkis ta

Kehalise kasvatuse tunnis oleneb mitmesugustest nüanssidest, kas õpilane on tulevikus huvitatud spordi tegemisest. Regulaarne kehaline aktiivsus on kasulik nii meie füüsilisele kui ka vaimsele tervisele.

Näidisvideo kehalise kasvatuse õpetaja kontrollivast käitumisest.

Näidisvideo kehalise kasvatuse õpetaja toetavast käitumisest.