Paterdamine, vingerdamine, tatsamine, kaevamine ja munemine on vaid mõned ainupiluliste võimalikest tegevustest. Ainupilulised on imetajate taksonoomiline selts, kuhu kuulub vaid kaks looma: nokkloom ja sipelgasiil. Liike võib olla vähe, kuid nende iseäralikud omadused annavad ainest lõpututeks loomauudisteks. Muu seas ainupilulised munevad ja higistavad välja piima, vahendab Gizmodo. Nokkloomal on aga kümme sugukromosoomi, paar mürgiseid kannuseid ning ta helendab pimedas.

Ainupiluliste omapära mõistmiseks otsustas 40-liikmeline Austraalia, Hiina, Jaapani, Taani ja USA teadlastest koosnev töörühm võtta luubi alla loomakeste DNA. Nokklooma geenid järjestasid nad esimest korda juba 2008. aastal, ent äsja valminud uuringus uuendati järjestust oluliselt. Samuti järjestati nüüd esimest korda sipelgasiili genoom.

Selgus, et kahe liigi viimane ühine eellane elas kuni 57 miljoni aasta eest, vahendab ScienceAlert. Arvestades, et maamunal leidub kolme sorti imetajaid ehk platsentaimetajaid, kukkurloomi ja ainupilulisi, kujunesid viimased eraldiseisvaks seltsiks umbes 187 miljonit aastat tagasi.

Ainupilulised jäävad kuhugi ovipaaria ehk munemise ja vivipaaria ehk sünnitamise vahepeale. Vahepealsus peegeldub ka loomade poegimisaegsetes valkudes. Uuringu kaasautori Melbourne'i Ülikooli zooloog Marilyn Renfree sõnul hauvad ainupilulised oma poegi lühikest aega munades, mille rebus on säilinud üks kolmest kanamuna rebu peamisest valgust. Pärast poegade koorumist imetavad aga nii nokkloom kui ka sipelgasiil oma järglasi pikka aega keeruka koostisega rinnapiimaga. Seega ei sõltu ainupiluliste pojad samavõrd rebuvalgust kui linnupojad.

Jäädes lindude ja loomade vahepeale, aitavad ainupilulised teadlastel paremini mõista, millal eri tüüpi loomad üksteisest minevikus lahknesid ning kuidas munemine osal liikdest sünnitusega asendus.

Kopenhaageni Ülikooli bioloogi ja uuringu kaasautori Guojie Zhangi sõnul kuulub nokkloom küll imetajate klassi, kuid geenipagasilt on loom imetaja, linnu ja roomaja segu. Bioloog oletab, et eellaste omaduste säilitamine on aidanud nokkloomal oma elukeskkonnaga edukamalt kohastuda.

Uuringust kirjutatakse ajakirjas Nature.