Erinevad ained ja objektid reageerivad päikesekiirgusele erinevalt. Näiteks suvel rannas jalutades võib liiv tunduda erakordselt tuline, õhk ja vesi aga nii kuumad pole, kuigi asuvad täpselt sama päikese all. Neid tunnetatavate temperatuuride lahknevusi põhjustavad erinevused soojusmahtuvuses ja soojusjuhtivuses, rääkis Novaatorile Tallinna Ülikooli loodusteaduste instituudi projektijuht Sander Paekivi.

"Kui heinapalli välimine kiht saab päikesega pihta, siis see hakkab soojenema ja osa sellest energiast kandub sisemistesse kihtidesse ja sealt edasi ning palli temperatuur võib kasvada kõrgemaks kui õhutemperatuur selle ümber," selgitab Paekivi protsessi käivitumist.

Eesti Maaülikooli sööda ja ainevahetuse uurimise laboratooriumi juhataja Andres Olt kinnitab, et kokku pressitud heinarullis ei pääse tekkinud soojus ümbritsevasse keskkonda lenduma: "Peamiseks heina isesüttimise põhjuseks on ebapiisav kuivatamine ja niiske heina rullidesse pressimine."

Harilikult on heina niiskusesisaldus ligi 17 protsenti. Kui see tase kasvõi mõne protsendipunkti võtta tõuseb, ongi süttimise oht käes. "Mikroorganismid hakkavad niiskes orgaanilises aines olevaid toitaineid kasutama, nende aktiivsus ja arvukus suureneb ning kogu protsessi kumuleerumise tulemusena temperatuur tõuseb," kirjeldab Olt toimuvat.

Paekivi sõnul võib temperatuur heinapalli sees teatud tingimustel olla isegi kuni sada kraadi. See võib aga mitmetele mikrobioloogiliste protsesside käigus eraldunud gaasidele olla juba süttimiseks piisav. Kui üks koht hakkab susisema, siis on tõenäoline, et ka mõnes teises kohas on olukord piisavalt kuumaks läinud ning tekkinud kolded hakkavad omakorda sooja eraldama.

"Kui heinapall süttib, siis seda võib võrrelda ahju alla tule tegemisega: me ei pea jääma ahjuukse ette tiku ja erinevate süütevahenditega ootama. Kui oleme tule põlema saanud, siis ta põleb ise," näitlikustab Paekivi toimuvat.

Mõnikord võib siiski ka juhtuda, et tekkinud kolle piirdub tossamisega ning heinapall põlema ei süttigi. Igal juhul tasuks päästeameti kommunikatsiooniosakonna nõunik Silver Kuusiku sõnul väljas liikudes kuskil suitsu märgates uurida, kas tegemist on turvaliselt valvatud koldega. Kui tundub, et nii ei ole, tuleb helistada häirekeskuse numbril 112 ning toimuvat kirjeldada. Vajadusel tulevad päästjad olukorda kontrollima.

Lisaks tuleohule tasub silmas pidada, et heinapall on mõne taluniku omand: sel on väärtus ja funktsioon ning selle hävimine tekitab ka majanduslikku kahju.

Olt tuletab meelde, et kilel heinarullide süttimisega seost pole, kuna heina üldiselt ei kiletata: "Kui seda siiski tehakse, siis kile vähene roll võib siin olla soojuse väliskeskkonda lendumise taksistamises, aga saatuslik viga on tehtud juba varem."

Maantee ääres põllu peal nähtud kilepallid on tegelikult hoopis silorullid. Need mässitakse sisse samal põhjusel, miks kurke hapendatakse vees ja kapsas anumasse raskuse alla käärima jäetakse.

"Nii hapukurgi, -kapsa kui ka silo tegemisel on oluline anaeroobsus. Õhuvabas keskkonnas on riknemist ja lagunemisprotsesse põhjustavatel mikroorganismidel raskem toime tulla. Küll aga sobib see piimhappebakteritele, kes haljasrohus, kapsas või kurgis olevatest suhkrutest piimhapet toodavad. Tekkinud piimhape konserveeribki sööda või toiduaine," kirjeldab Olt.