"Kes ühistranspordi kasutamisest loobusid, hindasid seda teistest ohtlikumaks hoolimata haridustasemest või sissetulekust. See võis jääda nende jaoks endiselt inimesi tihedalt täis pakitud paigaks. Kasutajaskond kukkus samas väga suurelt. Igapäevased kasutajad mõistsid, et ega neid pole sinna väga palju jäänud. Sel oli kindlasti oma roll," selgitas Tauri Tuvikene, Tallinna Ülikooli maastiku ja kultuuri keskuse vanemteadur ning uuringu kaasautor.

Töö raames intervjueeriti ja küsitleti aprillist juunini Tallinnas, Stockholmis, Brüsselis, Münchenis, Berliinis ja Dresdenis elavaid inimesi. Ehkki eri linnu pole võimalik väikese küsitletute arvu tõttu otseselt võrrelda, näitasid tulemused selgelt, et koroonaaeg mõjutas nii ühistranspordi kogemusi, emotsioone kui ka selle kasutamist.

Üks uurimuse olulisemaid tähelepanekuid oli oodatust neutraalsem olukorra kirjeldamine. Tavapäraste sõnadena ühistranspordi atmosfääri iseloomustamisel kasutati kas lihtsalt distantseerumist või viidati rahulikule õhustikule ja tühjematele transpordivahenditele, mis sõitu mugavamaks tegid. Uuringus osalenute narratiivid olukorrast olid pigem pragmaatilised ja olukorda rahulikult vaatlevad, kui hirmust kantud.

Samuti paistis silma, kuidas tekkisid lõhed mööda inimeste sissetuleku ja haridustasemete piire. Kõrgemapalgalistel on sagedamini võimalus kodust töötada. Lisaks saavad kasutada nad tööle jõudmiseks ühistranspordi kõrval tihti teisi lahendusi.

"Spekuleeritakse, et seetõttu kasvab sotsiaalne kihistumine veelgi. Ühistransport jääb töölistele ja madalapalgalistele – kuvandi mõttes on see oht kindlasti olemas," tõdes Tuvikene. Vastavate aruteludega jõutud kaugemale Saksamaal ja lääneriikides.

Samuti võivad viia muutused avaliku ruumi ümbermõtestamiseni. Teadlaste jaoks veidi üllatavalt pidasid tallinlased palju varmamalt ühistransporti avaliku ruumi osaks kui Brüsseli ja teiste linnade elanikud. "Ilmselt on siin oma seos pileti hinnaga. Võime ka arvata, et ühistransport pole kuigi sotsiaalne koht, kui inimesed seal vaikselt istuvad ja ehk üksteisele aeg-ajalt otsa vaatavad. Sõitjad nentisid aga, et sotsiaalsus on ühistranspordis märkimisväärselt langenud," muigas vanemteadur.

"Üldiselt liiguvad inimesed vähem, kuid autol on tekkinud turvalise mulli ja ühiskonnast lahus hoidmise ja distanseerumise kuvand. Inimesed taanduvad ühistranspordist ja kasutavad selle võrra rohkem autosid, mis on keskkonna mõttes kahjulik," tõi Tuvikene välja pandeemia täiendava kahjuliku kõrvalmõju.

Väiksem kasutus räsib ka eeskätt piletitulust sõltuvaid ühistranspordisüsteeme endid. Kümnete miljonite eurode ja naeladeni ulatuv saamata jäänud piletitulu võib viia liinivõrkude kokkutõmbamiseni, mis vähendab ühistranspordi atraktiivsust.

Hiljuti ajakirjas Nature Human Behaviour ilmunud töö põhjal pole ühistranspordile kehtestavatel piirangutel nakkuskordajale erilist mõju. Eriti juhul, kui otsused puudutavad lähiliine. "Liialdades, kui sa ei taha viirust saada, sõida ühissõidukiga. Inimesed on seal eriti ettevaatlikud ja hoiavad sinust eemale," viitas analüüsi autor Peter Klimek, Viini Meditsiiniülikooli komplekssüsteemide dotsent.

Tutvu Tuvikese ja ta kaasautorite uuringuga "Ühistransport kui avalik ruum Euroopa linnades: narratiivid, kogemused ja vastuolud".