Erimeelsused valitsevad aga küsimuses, milline oli selle magmaookeani kohal kobrutanud atmosfääri koostis. Kindel on, et magmaookean ja atmosfäär mõjutasid üksteist.

Ühe koostis sõltus suuresti ka teise koostisest. Nii tuligi Paolo Sossi ŠŠveitsist ETH Zürichist koos kolleegidega mõttele teha atmosfääri koostise välja selgitamiseks põnev katse.

Nad pressisid pulbrist kokku väikesi kivitükke, mis sarnanesid keemiliselt koostiselt Maa omaaegse magmaookeani koostisega. Siis hõljutasid kivitükke ühekaupa gaasijoa peal ja kuumutasid neid laserkiirega, kuni need 1900 kraadi juures sulasid.

Kivike oli ses katses siis justkui kunagine magmaookeaniga maakera ja gaasijuga justkui atmosfäär.

Katset tehti mitmesuguse koostisega gaasijugadega ja iga kord vaadati, milline oli kivitüki koostis pärast uuesti hangumist. Eri gaasisegude korral tuli koostis erisugune.

Eriti pöörasid teadlased tähelepanu sellele, kui palju oli kivis sisaldunud raud oksüdeerunud. Ehk teisisõnu, kui rooste oli kivi läinud.

Teadlased vaatasid, millise gaasiseguga said nad koostise, mis kõige rohkem maakera vahevööst pärinevate tardkivimite koostisega sarnanes. Nad eeldasid, et tõenäoliselt just selline võis siis olla ka see gaasisegu, mis omal ajal Maa atmosfääri moodustas.

Nüüd kirjutavadki nad ajakirjas Science Advances, et see atmosfäär sarnanes vägagi Veenuse atmosfääriga: selles oli rohkesti süsihappegaasi, aga suhteliselt vähe lämmastikku. Vähevõitu oli ka ammoniaaki ja metaani.

Ammoniaagi ja metaani vähesus annab muu hulgas tagasilöögi ühele levinud elutekke teooriale, mille järgi tekkis ammoniaagist ja metaanist rohkete pikselöökide toimel elusolenditele eluliselt vajalikke aineid, aminohappeid.

Nüüd tundub, et selle seletuse jaoks oli noorel maakeral toorainet siiski ebapiisavalt.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.