Kui kogu maailma halvanud COVID-19 esimese laine ajal kevadel oldi esialgu seisukohal, et tõhus kätepesu ja kahemeetrine vahemaa aitavad ülinakkavat viirust vältida, siis nüüdseks on teadlased jõudnud seisukohale, et neist vahenditest veelgi tõhusam on korralik siseruumide ventileerimine. Selgus ka, et SARS-CoV-2 nakkuslikkus on pigem keskpärane. Nakkusliku doosi kogumiseks tuleb viibida arvestatav aeg halvasti ventileeritud ruumis.

Esimene koroonaviirus, 2002. aastal Hong-Kongis alguse saanud SARS-CoV-1 levis tõendatult õhu kaudu suurte vahemaade kaugusele. Sestap tekkis sellekevadist, niinimetatud suurte piiskade teooriat kuuldes teadlastel õigustatult küsimus, kas nüüdne, SARS-COV-2 viirus siis õhu kaudu kahest meetrist kaugemale ei levi.

Tallinna Tehnikaülikooli liginullenergiahoonete uurimisrühma juhi professor Jarek Kurnitski sõnul tuli mitmetest uuringutest kiiresti teaduslik tõendus, et ka COVID-19 levib õhu kaudu aerosoolselt väga edukalt lihtsalt halvasti ventileeritud ruumides. "Viirusekandjad on 0,5 mikromeetri kuni paarituhande mikromeetri suuruseid süljepiisad, mida inimene eritab kas rääkides, aevastades, köhides või ka lihtsalt hingates," ütleb ta.

Kahe meetri reegel oli ekslik

Küsimus on selles, et väikesed ja suured piisad käituvad totaalselt erinevalt. Väikesed, alla viie mikromeetri suurused piisad praktiliselt pindadele ei lange, püsivad õhus ja liiguvad koos õhuvooludega kümnete meetrite kaugusele. Üle 100 mikromeetrised piisad kukuvad alla nagu kivid – need piisad ei jõua 1,5 meetrist kaugemale ka inimese köhimise korral. Inimese väljahingatavas õhus domineerivad peamiselt 1-10 mikromeetri suurused piisad.

Kuni selle kevadeni oldi meditsiinilises kirjanduses ja juhendites seisukohal, et üle viie mikromeetri suurused piisad langevad kuni kahe meetri kaugusele maha. Sellest tehtigi järeldus, et niinimetatud kahe meetri reegel tagab täieliku turvalisuse. Nüüdseks on aga teadlased välja selgitanud, et tegemist oli eksiarvamusega, lausa pikalt püsinud eksliku meditsiinilise dogmaga.

Aerosoolifüüsika näitab veenvalt, et tegelikkuses langevad kahe meetri kaugusele ainult üle 50 mikromeetri suurused piisad. Väiksemad jäävad õhku hõljuma ja lenduvad kaugemale. Seega muutis sellise kümnekordse vea tunnistamine põhjalikult käsitust viirusosakeste levikust ning saadi aru, et arvuliselt kõige suurem kogus väljahingatavaid piiskasid kandub kaugele ning püsib õhus nakkusohtlikuna isegi kuni kolme tunni jooksul.

Jarek Kurnitski sõnul andsid teadlased selle meditsiinilise dogma murdmisega olulise signaali ka meie toimimist halvanud COVID-19 leviku tõkestamise meetmete kohta. Meetmed saavad ja peavad tema sõnul lähtuma teadaolevatest levikuteedest, mille tõttu on teadmine aerosoolide ehk õhus hõljuvate väikeste piiskade kaudu levivast tõvest oluline.

"Ehk teisisõnu, nakkuse võib saada kahel viisil. Esiteks lähikontaktis, kus aerosoolide ja ka suuremate piiskade kontsentratsioon on nakkuskandja vahetus läheduses väga kõrge. Teiseks kaugemal puuduliku ventilatsiooniga ruumides, kus aerosoolide kontsentratsioon jääb nii kõrgeks, et nakkusliku doosi võib saada näiteks tunni aja jooksul nakkuskandjaga samas ruumis viibides", selgitab Kurnitski.

Kuidas siiski koroonaviirusest hoiduda?

Akadeemik Jarek Kurnitski soovitusel tuleks rakendada aerosoolse leviku tõkestamiseks ennetusmeetmena insenertehnilisi lahendusi. Lahtiseletatult on need tema sõnul järgmised:

- põhilahendusena ruumide ventileerimine piisava koguse välisõhuga (põhimõtteliselt ei ole oluline kas välisõhk tuleb sissepuhketorustikust või aknast, oluline on õhu kogus);

- kui hoones ei ole toimivat ventilatsioonisüsteemi, siis ruumide siseõhu puhastamiseks peenosakesi filtreerivate portatiivsete õhupuhastajate kasutamine;

- lisaks on võimalik viirust deaktiveerida UV-C lainepikkuse ultraviolettkiirgusega, mida kasutatakse näiteks teatud haiglalahendustes.

Eraldi probleemi moodustavad nii-nimetatud tagastusõhuga ventilatsioonisüsteemid, kus osa väljatõmbeõhku suunatakse uuesti sissepuhkesse ning sellega jäävad ringlema ka viirusosakesed. Sellistes süsteemides on vajalik suurendada välisõhu osakaalu. Kui süsteeme ei saa täielikult lülitada ümber välisõhu peale, tuleb parandada väljatõmbeõhu filtreerimist, paigaldades selleks tõhusamad filtrid.

Vastavalt üldtunnustatud nakkuse haldamise klassifikatsioonile peetakse insenertehnilisi lahendusi mõjuvamaks, kui neile tähtsuse järjekorras järgnevaid, ent praegu siiski enamkasutatud administratiivseteid meetmeid nagu asutuste sulgemine ja ürituste ärajätmine. Klassifikatsioonijadas peetakse nii-nimetatud personaalseid kaitsevahendeid, näiteks näomaskide kandmist, viirusetõrjes tõhususelt viimasel kohal olevaks.

Sel teemal avaldasid 36 teadlast üle kogu maailma artikli "How can airborne transmission of COVID-19 indoors be minimised?" (Kuidas vähendada miinimumini COVID-19 haiguse levikut õhu teel) väljaandes Environmental International. Eesti teadlasi esindas selles teadlasterühmas Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteadlane, akadeemik Jarek Kurnitski.

Artikli ilmumisele eelnes laiendatud koosseisuga, 239 teadlase allkirjastatud samasisuline ühispetitsioon Maailma terviseorganisatsioonile (WHO), kus nõuti viiruse niinimetatud aerosoolse leviku tunnistamist. Tunnistuse järel oleks võimalik hakata rakendama ventilatsioonilahendusi viiruse leviku tõkestamiseks. Tulemusena tunnistasid WHO ja ka pea kõik ülejäänud tervisevaldkonna asutused COVID-19 levikuteed mitte ainult suurte piiskadena, vaid ka tillukeste, tunde õhus püsivate ja lausa kümnete meetrite kaugusele hõljuvate aerosoolosakestena.