Öeldakse, et relv ei tapa inimest. Seda teeb relvaga inimene. Ütlematagi on selge, et tehnoloogia areng muudab senist töökorraldust ja selle läbi tööhõivet. Asendades pikema, palgatööks tehtava tööprotsessi sees üksikud tööetapid tehnoloogiaga, muutub töö lihtsamaks. Lihtsusest sündiv rõõm läheb peagi üle, kuna lihtsamat tööd oskab teha palju rohkem inimesi.

Järgmiseks juhtub vähemalt kaks asja. Esiteks kombineeritakse inimesele hõredamaks jäänud tööd uutesse tervikutesse ja osa saavad tööst vabaks. Teiseks, kuna tahtjaid on palju, langeb palk enim valu kannatava tööküsija tasemele. Inimesi ei vallanda masin, vaid masinaga inimene. Sellest järeldub, et võim on endiselt inimeste käes ja kelle käes on võim, omab ka vastutust.

Maailma Majandusfoorum ennustas lähiaastateks umbes 75 miljoni töökoha kadumist. Sama raport ennustas umbes 133 miljoni uue töökoha lisandumist. Kõlaks nagu hea või vähemalt lohutav uudis. Probleem on selles, et nende uute töökohtade kohta on väga vähe teada. Need rajanevad enamasti oletustele.

Teine probleem on ümberõpe. Siin peaks olema pilt selgem. Õpetamine on tänane oskus. Järgmiseks on vaja välja selgitada, mida õpetada. Araabia Ühendemiraatides tärkavate tehnoloogiate sektorit jälgiv Rami Abu Jaber pakub idee luua digitaalse rehabilitatsiooni keskused. Need oleksid midagi muud, kui Hiinas arvutimängu ja internetisõltlaste raviks loodud asutused.

Selle asemel rehabiliteeritaks terve mõistusega tööjõudu. Neid, kes satuvad käivitunud töökorralduse pesumasinasse. Alanud digitaalse puhastustsükli käigus loputatakse töökohtadest välja töötajad ja töötajad puhastatakse vanast tööst. Sarnaselt mustuse ja puhta pesu jällenägemisele peab järgmiseks korduma kõik uuesti, aga teistmoodi. Töökohad ja tööd vajavad uut moodi kokku harjutamist ehk rehabiliteerimist.

Rami pakub kuuest punktist koosneva tegevuskava. Esimesena peab looma rahvusvahelise maksustamise konventsiooni, millega kogutakse tehisintellekti ja robootika esmastelt arendajatelt makse digitaalse rehabilitatsiooni keskuste majandamiseks. Keskused tegutseksid iseseisvalt ning koostöös tööstuse ja omavalitsustega suunaks töötajate ümberkoolitust neile soovitud suundades.

Kolmandaks saaks iga töötuks jäänud inimene rehabilitatsiooni keskuse vautšerid koos sülearvutiga. Kulu kannaks neid koondanud ettevõte. Keskuse koolituse edukalt läbinud töötajatel oleks eelis saada tööd esialgse tööandja juures eeldusel, et koondamiste tulemusel sündis teistsugust ettevalmistust nõudvat tööd. Automatiseerimise tulemusel töötajaid koondanud tööandjad peavad looma uue tööjõu ennistamise kava. Lõpuks peab digitaalse rehabilitatsioonikeskuste õppetöö sisaldama sotsiaalse vastutuse kursusetöid.

Usutavalt sünnib uue töökorralduse koidikul teisigi analoogseid ettepanekuid. Neid ühendav klassifikaator võiks olla usk tööhõivesse. Aga mis siis, kui töö saabki otsa? Ka nii võib mõelda. Võimalusele viitas suve keskel Simon Segars.

Nimi on vähe tuntud, kuigi peaks olema samas reas Tim Cooki, Satya Nadella, Sundar Piciai või Jeff Bezosega. Simon Segars juhib ettevõtet nimega ARM. Firma tööd sisaldavad miljardid nutitelefonid, lugematud nutikad seadmed ja arvutid. Muu hulgas otsustas Apple uue põlvkonna sülearvutitesse panna ARM-i projekteeritud arhitektuuriga protsessorid. Tegemist on halli kardinali sarnase nähtamatult suure mõjuhaardega ettevõttega.

Simon Segars ennustas järgmise kümne aastaga lisandub meie argiellu triljon nutikat seadet. Need ühenduvad kiire internetiga üle viienda põlvkonna andmeside ja loovad dekaadi jooksul 11 triljoni dollari eest uut väärtust. Kui triljoni uue asjakese jagamine umbes kaheksa miljardi inimese vahel on matemaatiliselt koormav, siis üksteist korda suurema varanduse jagamine peaks olema palju lihtsam. Seda mitte matemaatilises vaid sisulises mõttes. Segars räägib viienda arvutusliku ajastu algusest, milles muudetakse kõik senine töö inimesest vabaks.

Energia võetakse taastuvatest allikatest, maavarade ja materjali ringlusega tegelevad robotid, need teevad ka asju, tehisintellekt jälgib inimeste elu ja seda, mida neil vaja võiks minna. Raha pole vaja. Kõik on vabalt saadaval. Inimesed on rõõmsad ja mängivad palli. Keegi ei mäleta midagi rehabilitatsioonikeskustest. Huvitav, kus asub konks?

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".