Aruandega kaasnenud pressiteate kohaselt võib dioksiinide põhjustatud terviseriskide vältimiseks looduslikku kilu või räime süüa vastavalt 40–60 grammi nädalas või väherasvastest kaladest tarbida ahvenat ja koha kuni 100 grammi või lesta kuni 52 grammi nädalas. Loodusliku lõhe ja jõesilmu puhul on need kogused veelgi väiksemad – vastavalt 20 ja 25 grammi.

"On selge liialdus öelda, et kala tohib süüa nüüd suutäis nädalas. Normid on soovituslikud. Keegi ei väida, et kui sa nädalas üle 200 grammi räimi sööd, haigestud sa näiteks kohe vähki," sõnas Rene Freiberg, Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskuse teadur ja aruande kaasautor. Hakatuseks põhinevad ülaltoodud kogused eeldusel, et igas söödavas kalas leidub sama palju saasteaineid, kui neid kõige rohkem sisaldanud proovis. Keskmises kalas on neid Freibergi ja ta kolleegide tulemuste põhjal aga kordades vähem.

Samuti tasub tarbimiskoguste tõlgendamisel meeles pidada, et enamasti paneb kalade söömisele piiri orgaaniliste saasteainete nagu dioksiinide ja PCB-de sisaldus. Kahe aasta eest muutis Euroopa toiduohutusamet (EFSA) neid puudutavaid soovitusi oluliselt rangemaks. Kilogrammi kehamassi kohta võiks neid tarbida 14 pikogrammi asemel kaks pikogrammi ehk varasemast seitse korda vähem. Läänemere endaga pole viimasel ajal suurt midagi juhtunud.

"Viimase aja uuringutulemuste põhjal võivad teatud negatiivsed mõjud olla ka madalatel dioksiinide sisaldustel lastele, rasedatele ja rinnaga toitvatele emadele, aga üldiselt on EFSA soovitused küllaltki alalhoidlikud," viitas Freiberg. Kahe aasta eest tehtud muudatused hõlmasid suuresti nende ühtlustamist ehk ühiskonna haavatavamate rühmade kohta tehtud järeldusi laiendati kõigile.

Lisaks pole keskmise Eesti inimese tarbimisharjumuste põhjal enamikel muretsemiseks mingit põhjust. Tervise Arengu Instituut soovitab süüa nädalas vähemalt 150 grammi rasvasemat kala ja 150 grammi lahjemat kala ning teha seda vähemalt kolm korda nädalas.

Statistika põhjal sööb Eesti inimene nädalas keskmiselt kala vaid 136 grammi. "Üldiselt tavainimesel probleeme ei ole, aga kes on kalur või sööb rohkem (looduses kasvavat) lõhet, neil võib tekkida normidega natukene probleeme. Samuti peaks suuremate räimedega pisut ettevaatlik olema," kinnitas teadur.

Seega, "paanikaks põhjust pole. Anname pigem soovituse oma toidulauda jälgida ja teatud normide puhul pidada ka mõningast diskussiooni, millised need ohutud väärtused siis lõpuks on. Uuringuid on mitmesuguseid ja valimid on erinevad," lisas Rene Freiberg. Kummastavana võib tuua näiteks olukorra, kus elavhõbeda sisaldust puudutavad keskkonnanormid on rangemad, kui selle sisaldust toidus puudutavad soovitused.

Liigid lähivaates
Räim, soovitus 60g/nädalas. Mõningast tähelepanu vajavad dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCB-de sisaldused suuremates sügisräimedes ja hiidräimedes. Mida vanem ja suurem kala, seda rohkem leidub seal dioksiine, PCB-sid ja elavhõbedat. "Püüdke suuremaid räimi mitte väga palju tarbida, kuigi direktiivide põhjal tuleb neid niigi sorteerida jne. Kes on armastanud süüa suuremaid räimi, võiks valida veidi väiksemaid," viitas Freiberg.

Kilu, soovitus 40g/nädalas. Kõik mõõdetud saasteaine ülemväärtused jäid kehtivatele toiduohutuse piirnormidele kordades alla. Mida rasvasemad olid kilud, seda rohkem oli neis dioksiine ja dioksiinilaadseid PCB-sid. Keskkonnakvaliteedi piirväärtusi ületasid siiski mõningad ühendid nagu perofluoroühend PFOS ja polübroomitud difenüüleeter PBDE, samuti oli suhteliselt kõrge kilude arseenisisaldus.

Lest, soovitus 52g/nädalas. Kõigi mõõdetud saasteainete ülemväärtused jäid alla kehtivate toiduohutuse piirnormide. Suurt probleemi nendega seega pole, kuid pisut kõrgemat tähelepanu väärivad dioksiinide ja plii sisaldused.

Ahven, soovitus 100g/nädalas. Kõigi mõõdetud saasteainete ülemväärtused jäid alla kehtivate toiduohutuse piirnormide. Taaskord pole nendega suurt probleemi, kuid mõningast tähelepanu vajab ahvenate elavhõbedasisaldus. Kõrge oli ka arseeni- ja polübroomitud difenüüleetri-sisaldus.

Koha, soovitus 100g/nädalas. Kõigi mõõdetud saasteainete ülemväärtused jäid alla kehtivate toiduohutuse piirnormide. Keskkonnakvaliteedi piirväärtust ületas taas polübroomitud difenüüleetri sisaldus.

Lõhi, soovitus 20g/nädalas. Kõikides uuritud proovides oli dioksiinide, dioksiinidetaoliste PCB-de ja PCB-de tase kõrge ja sellest tuleks ka selle tarbijaid teavitada. "Kui jagada Eesti loodusliku lõhe püügikogus kõigi inimeste peale ära, saaks iga inimene sellest terve aasta peale umbes viis grammi. Seega pole see tavainimese jaoks üldse teema, kui tõesti mõni rannakalur seda iga päev ei söö," sõnas Rene Freiberg.

Raskemetallidega aga samas probleemi polnud. Mida suurem ja rasvasem oli lõhe, seda rohkem leidus selles pliid. Kalakasvatuste, sh Norra kalakasvatuste kala pole teadur otseselt uurinud. "Võiks aga eeldada, et kui sumbad asuvad rohkem avaookeanis, siis dioksiinide ja PCB-dega sellist probleemi pole. Selles mõttes võiks tõesti kalakasvanduste kala vahepeal süüa soovitada," sõnas Freiberg.

Jõesilm, soovitus 25g/nädalas. "Raskemetallidest oli ainsana suuremaid probleeme kaadmiumiga jõesilmus, mis kippus tõesti piirväärtusi ületama, teistega väga probleeme ei ole. Väga hästi neid põhjuseid ei teata, aga ilmselt on asi toitumiskäitumises," tõdes teadur.

Mida pikem ja rasvasem oli kala, seda rohkem kaadmiumit seal leidus. Mainimisväärsena püütakse kolm neljandikku jõesilmudest praegu Narva jõest. Dioksiinid ja dioksiinilaadsed PCB-d piirnorme ei ületanud, kuid need vajavad sellegipoolest tähelepanu. Keskkonnakvaliteedi piirväärtust ületasid kõigi uuritud proovide polübroomitud difenüüleetri sisaldused.

Tutvu uuringuga täies mahus.