Öeldakse, et elu õpetab. Ometi aetakse kõik lapsed kooli õppima. Ühinendkuningriigis kohtusid need kaks õppemeetodit natukene üllataval moel. Esialgu kulges kõik reeglipäraselt. Lapsed käisid koolis – kes vastumeelselt, kes kultuurist kantud tavale mõeldes, kes natukene huvitunult ja motiveeritumalt. Paljudel tärkab motivatsioon hiljem. Üheks enamlevinutest on pääs kõrgkooli. Selle lävendi ületamiseks pingutatakse enim gümnaasiumi astmel.

Siingi pole midagi eriskummalist, kuni saabus COVID-pandeemia ja kooli töökorraldus sattus suurde segadusse. Kaugõppeks polnud keegi eriti valmistunud. Puudus ka varasem kogemus. Mõnedel õnnestus õppetöö käima saada varem ja paremini, teistel hiljem ja kehvemini.

Nii kulges õpetamine ja õppimine kuni kevadise eksamisessioonini, kuni tuli välja mõelda, kuidas kontrollida teadmiste omandamist. Nakkuse ohu tõttu otsustati lõpueksamid seekord ära jätta. Asemele pakuti gümnaasiumi lõpetajate hindamiseks valida kas õpetaja antud või arvuti poolt analüüsitud koondhinne. Modernse aja meeleoludega peeti sobivamaks kasutada masinõppe-algoritmi.

Augustis avaldatud tulemused tähendasid natukene rohkem kui igale kolmandale Inglismaa õpilasele õpetaja hinnanguga võrreldes palli võrra madalamat hinnet. Umbes iga 30. hinne oli kaks palli ja iga 500. oma koguni kolm palli madalam. Pelgalt palli võrra madalam hinne röövis paljudelt õpilastelt võimaluse jätkata õpinguid soovitud ülikoolides.

Algas elust õppimise faas. Pahameel oli ootuspärane ja juhtum saavutas peagi skandaali mõõtmed, kui noored kogunesid tänavatele, kandes loosungeid, mis saatsid algoritmid sinna, kus kasvab pipar. Ilma skandaalita oleks vist lastud juhtunul maha jahtuda ega keegi oleks söandanud targaks arvatud masinate protsessi sekkuda. Vahele astus koguni peaminister, kes teatas, et algoritm oli mutant, selles olevat viga ja masina pakutud tulemused tühistati. Kehtima hakkasid õpetajate antud hinnangud.

Vaatlejate hinnangul polnud algoritmis midagi viga. Muteerus inimeste käitumine, kellele ei meeldinud, mida algoritm ütles. Käitumist võib pidada vigaseks seetõttu, et senise nn normaalsuse juurde on käinud algoritmide otsustega nõustumine.

Andmete analüüsi põhjal tehakse inimeste osas üha rohkem otsuseid ja kõik võetakse vaguralt teadmiseks ning täitmiseks. Masinõpe teeb liiklust juhtivaid otsuseid, hindab, kellele laenu anda või mitte, kujundab kindlustustingimusi, vastab interneti otsingutele, valib, milliseid uudiseid veebiteenuse kasutajale näidata, osaleb raviotsuste tegemises, juhib tootmisprotsesse jne. Kus olid protestijad varem? Puudumist võiks võtta nõustumise või allaandmisena. Miks siis hinnete pärast kära tõsta?

Elu õppetund sisaldab eksamiküsimust, kas hinne on teistest otsustest olulisem või äkki polegi tegelik teadmiste tase tähtis ja sotsiaalse signaliseerimise väärtus peitub vaid hinde arvulises suuruses. Tõenäoliselt peame vastust veel ootama. Seda ei öelda välja, vaid vastatakse tegutsemise näol, mistõttu tasub märkide suhtes olla tähelepanelik. Uudne olukord ei jää lõputult uudseks ja julgematel on eelis arusaamiste vaakumit enda kasuks pöörata.

Nagu näiteks ühes USA peres, kus sarnaselt paljudele pidi mürsik osalema koolitöös videoloengu vahendusel. Kuna koroonaviiruse oht sundis kodudesse ka vanemad, võis nii mõnigi neist kiigata uudses vormis õpingu kulgemist. Antud loos juhtus nii, et koolilaps ebaõnnestus vahetestimises. Selle peale tärkas lapsevanemas huvi kontrolltöö sisu ja läbiviimise vastu. Protsessi kõrvalt jälgides tekkis tärkas kahtlus testiva algoritmi nutikuse suhtes. Paistis, et sealsetes koolides levinud nutikas masineksamineerija ei otsi lapse vastuses muud, kui õige vastusega seotud märksõnu.

Hüpoteesi testimiseks koostas koolitööst innustunud vanem vastuseks lause, mis algas mõne triviaalsusega ja seejärel lisas küsimuse teemasse sobiva rea märksõnu. Umbes nagu koolilaps, kes ei tea õiget vastust, aga proovib kõike, mis pähe tuleb, ootuses, et mõned neist peaks sisaldama kasvõi natukene õige vastuse infoainest. Tähelepanek osutus õigeks ning õnnetu või õigemini kehvade teadmistega õpilase tulemus muutus suurepäraseks. Mitte et teadmisi tuli juurde õpitu, vaid neid lisandus algoritmilise testimise ehk elus hakkama saamise vallas.

Võib-olla pääseb samaga jätkates isegi ülikooli, kui uus viiruselaine peaks kevadised eksamid ära jätma ning asendama õppetöö vahetestide tulemustega? Elu õpetab rohkem kui kool.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".