Eesti tipparsti hämmastab kunstlikku hingamist vajanud sakslaste suur suremus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Saksamaal jagus intensiivravikohti ka koroonakriisi tipphetkel.
Saksamaal jagus intensiivravikohti ka koroonakriisi tipphetkel. Autor/allikas: SCANPIX/AFP/BERND VON JUTRCZENKA

Saksamaal koroonaviiruse tõttu juhitavat hingamist vajanud patsientidest surid ligi pooled, selgus kolmapäeval ilmunud teadustööst. Tartu Ülikooli anestesioloogia ja intensiivravi professor Joel Starkopfi hinnangul võib kahtlustada kehva ravi asemel haiguse enda raskust.

Starkopfi sõnul sureb teiste haiguste mõjul tekkinud raske hingamispuudulikkuse tõttu juhitavale hingamisele pandud patsientidest umbes neljandik. "Nüüd teatatakse Saksamaal järsku 50 protsendist. Minu ainsa spekulatsioonina on see seotud ühelt poolt haiguse (COVID-19) olemuse ja viirusest tingitud põletikureaktsiooniga. Teiselt poolt näeme meie võimetust organismi vastust haigusele kuidagi muuta või seda ravida," laiendas professor.

Kuigi uuring põhines Saksamaa ühe suurima kindlustusseltsi andmetel ja hõlmas kokku ligikaudu 10 000 inimest, oleks näitaja teiste riikidega võrdlemine ennatlik. Saksamaal jagus intensiivravipalateid ka koroonakriisi kõrghetkel. Teisisõnu pandi juhitavale hingamisele kõik patsiendid, kes seda arstide hinnangul parasjagu vajasid.

Hingamisaparaadi kasutamiseks on kokku lepitud kindlad kliinilised sümptomid ning vereanalüüside ja patsiendimonitoride näitajad. "Kui näeme, et patsiendil on väga kõrge hingamissagedus, aga vere hapnikusisaldus on madal ja haigusseisund loetud tundidega ei parane, paneme ta aparaadihingamisele," laiendas Starkopf. Vastupidise tegemine oleks tema sõnul ebaeetiline. Sama hästi võiks paluda inimestel katse korras lennukist langevarjuta välja hüpata.

Starkopf tõdes, et inimeste juhitavale hingamisele panemisel pole tüsistustest pääsu. Liiga suur rõhk või hingamismaht võib tekitada kopsudes mehaanilise trauma. Häälepaelte vahele toru panemine vähendab märkimisväärselt kopsude puhastumisvõimet. Pikkamisi hingamisteedesse liikuv suu mikrofloora võib tekitada kopsupõletiku. Viimaks võivad selle käigus kahjustada saada hingamistoru, häälepaelad, suuneel jne.

"Me ei saa neid võimalikke kahjustusi täielikult ennetada. Me ostame raviaparaadiga aega, et inimene saaks jätkuvalt hapnikku ning organism suudaks ise viiruse ja viirusest põhjustatud põletikuga võidelda," selgitas Starkopf. Paraku ei suuda eakamate inimeste organism viiruse tõttu tekkinud koekahjustusi, lihaseid ega südant sageli kuigi hästi parandada.

"Ma olen rohkem kui veendunud, et need haiged said kaasaegset ja asjakohast ravi. Kui patsiendi seis on juba nii raske ja enam kui 80-aastane vajab hingamisaparaati, siis tema tõenäosus ellu jääda ongi väga väike," lisas professor. Nõnda pidas ta vähetõenäoliseks, et taolised vaatluslikud uuringud muudavad märkimisväärselt arstide raviotsuseid. Suuremat rolli võivad need mängida juhul, kui napib hingamisaparaate või intensiivravikohti.

Liiatigi on mõned värsked USA patsientidel põhinevad uuringud viidanud, et juhitavat hingamist vajanud patsientide suremus on vähenenud. Kui alguses suri hinnanguliselt 80 protsenti hingamisaparaati vajanud patsientidest, siis nüüd jääb see sõltuvalt haiglast 35–60 protsendi vahele. Ühelt poolt suudetakse paremini ära tunda n-ö lootusetuid juhtumeid. Teisalt võidakse suunata raskemaid juhtumeid suurema kogemuspagasiga raviasutustesse.

Eesti edulugu?
Tartu Ülikooli kliinikumis vajas kevadhooajal intensiivravi 17 inimest. Neist 15 pandi juhitavale hingamisele, kellest suri omakorda kaks. See annaks suremuseks 13 protsenti. Joel Starkopfi sõnul pole mõtet sellele seletust otsida. "Otseloomulikult tahaks uskuda, et meil oli võimalik anda kõigile haigetele kõige paremat ravi, nakkushaiguste osakond tegi tõesti suurepärast tööd, kuid nii väikeste numbrite põhjal võis meil ka vedada," sõnas professor.

Sügisele mõeldes pelgas ta ühiskonna ja ka arstkonna valvsuse kadumist. "Kaheks-kolmeks kuuks piirangute kehtestamisega tulime toime, kuid kui iga päev tuleb umbes kümme diagnoosi iga päev juurde, hajutab see tähelepanu. Tavakodanike, aga ka haiglatöötajate käitumine võib muutuda lohakamaks, mis on täiesti inimlik," laiendas Starkopf. Plaanilise ravi ja uuringute korraldamisest tõotab saada tõsine väljakutse.

"Loodan, et sügiskuudeks lähevad esimesed vaktsiini tõhusust hindavad laiema kättesaadavusega uuringud käima ja oleme selleks kohe valmis. Kui vähegi võimalus tekib, peaksime nendesse lülituma, et saada vaktsineeritud vähemalt riskirühmad, sh ka tervishoiutöötajad," lisas professor.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: