Oluline põhjus, miks eakas on huvitatud oma digipädevuste arendamisest, seisneb selles, et eakas saaks lähedastega paremini suhelda, rääkis Tartu ülikooli magistrant Karl Gustav Adamsoo, kes uuris oma magistritöös eakate digipädevust koolitajate seisukohast.

"Eakad teavad, et noored on seal kuskil internetis olemas ja nad soovivad ka nende elust osa saada," ütles Adamsoo. Praegusel ajal on noorematel ja tööealistel inimestel elutempo muutunud üha kiiremaks, mistõttu leiame ka vähem aega, et külastada oma vanaemasid ja vanaisasid, seetõttu on mitmed eakad huvitatud digitaalsete lahenduste kasutusele võtmisest, sõnas Adamsoo.

Koolitajatel on lisaks digipädevuste õpetamisele ka oluline osa digilahenduste tutvustamisel, ehk mida digivahendid eakale saavad pakkuda. "Vanemad inimesed ei pruugi olla teadlikud, millisel moel saavad need lahendused nende igapäevast elukvaliteeti penisonipõlves tõsta," ütles Adamsoo.  

Tallinna ülikooli teadur Tiina Tambaum, kes tegeleb eakate digipädevuse uurimisega, selgitas, et kui eakatel puudub digipädevus ja nad ei kasuta digivahendeid, on nad justkui ühiskonnast ära lõigatud. "Kui inimene on ära lõigatud nähtusest, mis on valdav ühiskonnas, mõjub see mingeid etappe pidi tema turvatundele. Ta ei saa aru suurest osast, mis tema ümber toimub. Kindlasti ei tee see teda julgemaks ehk see mõjutab turvatunnet. Turvatunne on meie baasvajadus," märkis Tambaum.

Eakate digipädevuste arendamiseks pakuvad võimalusi mitmed raamatukogud ja päevakeskused, kuid sugugi kõik eakad ei ole huvitatud digipädevuste koolitusest. "Valdavalt võtavad nendest töötubadest ja koolitustest osa rohkem vitaalsemad, rohkem sotsiaalsemad ja aktiivsemad eakad inimesed, kellel on kõik eeldused ja oskused olemas, et neid seadmeid kasutusele võtta," ütles Adamsoo.

Siinkohal on aga probleemne hulk need eakad, kes on rohkem koduseinte vahel ja ei haara niisugustest võimalustest kinni. "Põhjuseks on, et kas puudub see motivatsioon, huvi, see julgus, teadmatus ja tegelikult nende eakate hulk on palju palju suurem," rääkis Adamsoo.

Tambaum selgitas SHARE (Survey on Health, Ageing and Retirement in Europe) 2015. aasta uuringu tulemuste põhjal, et need inimesed, kes digivahendeid ei kasuta, ülevad, et neil pole neid vaja. "Täiskasvanud inimene, vanem inimene ei õpi asju igaks juhuks," ütles Tambaum. Tambaum selgitas, et täiskasvanud inimene õpib uusi asju siis, kui ta näeb selleks vajadust, kuid vajadus on äärmiselt individuaalne, sest igal inimesel ei ole vaja saata näiteks e-kirju.

SHARE 2015. aasta tulemuste kohaselt ei olnud Eesti 50+ vanuses inimestest 2015. aastal kunagi arvutit kasutanud 38 protsenti. Nendest, kes arvutit kasutasid, hindasid oma oskusi halvaks või väga halvaks 64 protsenti.

Ka vanemas tööeas inimesed ehk 55–64-aastaste seas ei olnud 16 protsenti 2015. aastal kunagi kasutanud arvutit ega internetti. 60 protsenti selle vanusegrupi kasutajatest hindasid oma oskusi halvaks või väga halvaks. Täpsemad tulemused SHARE 2015 uuringu kohta ilmusid möödunud aasta lõpul kogumikus "Pilk hallile alale II".

Individuaalne lähenemine on vajalik

Eakate õpetamise puhul on oluline läheneda individuaalselt. "Selline asi nagu keskmine eakas või mis moodi võiks igale keskmisele eakale läheneda, ei saa kuidagi teha, see ei teeni oma eesmärki," selgitas Adamsoo ja lisas, et teoreetilisest loengust pole eakate koolitamisel kasu.

Tambaum pidas samuti oluliseks individuaalset lähenemist. "Normaalsel vananemisel on lühimälu üks esimesi asju, mille funktsioon väheneb. Meetod, mille mina pakun välja, on ülesande keskne, ehk näidatakse tervikut ja võetakse see ülesanne, mida õppijale on vaja," ütles Tambaum. Intuitiivselt õppides lühimälu koormamist ei ole, vaid töös on hoopis teised aju funktsioonid, lisas ta.

Tambaum ütles, et paraku pakutakse kursuseid ja koolitusi, mis on lühiajalised ja mille õpetamise meetod ei ole sobiv. "Meetod on üldiselt selline, et üks tark näitab ette ja klassitäis rumalaid peavad samm-sammult selle järgi tegema," rääkis Tambaum.

Veel võib digipädevuste arendamisel takistuseks saada hirm ohtude ees, mis digitaalses keskkonnas võivad tekkida. "Meie digimaailm on nende jaoks, kes on sellest kõrval, tajutav kui midagi väga hirmsat ja väga kahjulikku," ütles Tambaum. Turvalisusest on tema sõnul vajalik rääkida, kuid tuleb arvestada, kuidas see sõnum mõjub nendele kes asja sees ei ole.

Tambaum leidis, et ühiskond peaks suunama inimest õppima, kuid elukestva õppe programm jätab eakad inimesed tagaplaanile. "Eestis on elukestev õpe väga kitsalt suunatud tööturul püsimisele. Tegelikult mitte ainult Eestis, see on Euroopas üldiselt niimoodi," ütles Tambaum ja selgitas, et niisuguseid järeldused on tehtud dokumentide analüüsi põhjal.

2019. aasta seisuga elab Eestis 65-aastaseid ja vanemaid inimesi kokku 261 848, mis moodustab 19,8 protsenti kogu rahvastikust. 2035. aastaks prognoositakse, et Eestis on iga neljas inimene vanem kui 65 eluaastat.