Eesti muusikakriitika kipub sotsiaalmeediaajastul kokku kuivama ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Viimase viie aastaga on Järvekülje hinnangul muusikakriitikale eraldatu lehepind eraväljaannetes oluliselt vähenenud.
Viimase viie aastaga on Järvekülje hinnangul muusikakriitikale eraldatu lehepind eraväljaannetes oluliselt vähenenud. Autor/allikas: Dmitry Bayer/Unsplash

Ajal, mil lugejad kanduvad koos reklaamirahadega järjest enam trükimeediast sotsiaalmeediasse, tõmbavad väljaanded esmajoones kokku pehmete, sealhulgas kultuuriteemade arvelt. Eesti trükimeedias avaldatud muusikakriitikas jäävad seetõttu tooni andma riiklikult toetatud ja peamiselt klassikalist muusikat käsitlevad väljaanded, kirjutab BFMi nooremteadur Madis Järvekülg oma artiklis.

"Eesti väikese turu tingimustes võib nii tekkida olukord, et traditsioonilises vormis analüütilise suunitlusega muusikakriitikat saabki lugeda ainult riiklikult rahastatud väljaannetest," ütleb Madis Järvekülg. "Seepärast tekib küsimus, millist tüüpi muusikakultuurile ja -kajastusele see ruum pühendatakse ja milliseid väärtusi seejuures oluliseks peetakse."

Saamaks ülevaadet, millist muusikat milliste väärtushinnangute põhjal Eesti trükistes arvustatakse, analüüsis Järvekülg kutltuuriministeeriumi tellitud ajakirjanduse uuringu andmeid. Kokku vaatas ta läbi 371 muusikakriitika-artiklit. Analüüsitud tekstid ilmusid kaheksas väljaandes kolme kuu jooksul 2014. aasta novembrist 2015. aasta jaanuarini. Sestap hoiatab Järvekülg, et tema teadusartiklis esitatud pilt võib olla viie aastaga muutunud.

Prestiižne institutsioonikesksus

Uuringus ilmnes, et Eesti muusikakriitika jaguneb laias laastus kahte lehte. "SA Kultuurilehe väljaanded Sirp, TMK ja Muusika käsitlesid peaasjalikult eri sorti klassikalist muusikat peamiselt kontserdiarvustuse formaadis ning eraväljaanded nagu Postimees, Eesti Päevaleht, Eesti Ekspress aga ka näiteks Müürileht ja KesKus eri sorti popmuusikat peamiselt albumiarvustuse formaadis," selgitab Madis Järvekülg.

Selline lahknevus on nooremteaduri sõnul muutunud rahvusvahelises vaates eripäraseks. Näiteks USA, Hollandi, Prantsusmaa ja Saksamaa ajalehtede sisu uuringud näitavad, et popmuusikat kajastatakse prestiižseks peetud väljaannetes üha rohkem. See võib meediauurijate meelest olla märk, et popmuusika esteetiline legitiimisus ehk kunstiväärtuslikkus on tõusnud. Järvekülg juhib aga tähelepanu, et need välismaised prestiižsed väljaanded on kuulunud erameedia alla.

"Mina väidan artiklis, et antud kontekstis on Eesti "prestiižne meedia" – kultuurivälja jaoks olulised ja autoriteetsed väljaanded – eelkõige riiklikult rahastatud SA Kultuurilehe väljaanded. See ongi Eesti eripära," ütleb ta ja täpsustab, et Eesti on rahvusvahelises plaanis oma tugevate riiklikult rahastatud kultuuriväljaannetega suhteliselt erandlik.

Kõnealused riiklikult toetatud "tõsised" väljaanded väljendavad aga Järvekülje sõnul Eesti muusikakultuuri institutsionaalses süsteemis kinnistunud arusaame. "Mulle on jäänud mulje, et Eesti muusikalise mõtte traditsioonis nii kõrghariduse kui ka klassikalise muusika kriitika vaates on kõikvõimalikud sotsioloogilised, kultuuriteoreetilised, tehnoloogilised, majanduslikud perspektiivid formalistlik-esteetiliste või puht ajalooliste vaadete kõrval vaeslapse ossa jäänud," ütleb ta.

Analüüsi tulemusel kirjeldab Järvekülg "tõsiste" väljaannete muusikakäsitlust konservatiivse, elitaristliku ja romantilisena. See annab mõista, nagu saaks süvitsi analüüsida ainult klassikalist, traditsiooniliselt "kõrgeks" peetud või tugeva institutsioonitaustaga muusikat.

"See tähendab, et paljud analüütilised traditsioonid, millega popmuusika ja popkultuuri mõte olemuslikult seotud, on suuresti kõrvale jäetud. Olgugi, et rahvusvaheliselt on sellekohased akadeemilised rajad ammuilma välja kujunenud," tõdeb nooremteadur.

Ainulaadsus on kõikjal hinnas

Kriitika teise suuna, nii-öelda "populaarse rühma" väljaannetes oli väärtushinnangute spekter Järvekülje hinnangul laiem. Läbivalt väärtustati ehedust ja omapära, kuid hinnangutes jäädi isikliku arvamuse tasemele. Kriitikas lähtuti põhimõttest, et muusikamaitsed ongi erinevad ja arvustuste keelekasutus oli üldiselt ilukirjanduslikum.

"Tõsiste" väljaannete arvustajad olid tõenäoliselt ise seotud mõne muusikainstitutsiooniga, mis võis seletada nende soovi end institutsiooni esindajana kehtestada. Ühtlasi leidus "tõsistes" väljaannetes vähem negatiivset kriitikat.

Siiski leidis Järvekülg kahes kriitikasuunas ka ühisjooni, mida lihtsalt esitati erinevalt. Näiteks väärtustati kõigis väljaannetes ühtmoodi ainulaadsust ning romantilisest vaatepunktist lähtudes artisti isiklikku geniust. Taaskord rõhutab uurija, et olukord võib olla viis aastat hiljem teistsugune.

Kriitika kadunud mõju

"Viimaste intervjuude põhjal kohalike muusikakriitikute, -ekspertide ja -ettevõtjatega võib öelda, et muusikakriitika kui institutsioon on suures osas oma mõju minetanud," sõnab Madis Järvekülg. Ta lisab, et digiarengud on auditooriumi murendanud, mistap pole ka muusikakriitikute autoriteet püsima jäänud.

Teiseks kimbutab Eesti muusikakriitikat inimestepuudus. Neid, kes nimetaks end muusikakriitikuks, on siinmail väga vähe. "Mõistagi, Eestis "kõik tunnevad kõiki", teevad paljusid asju eri rollides korraga, ning see pahatihti välistab kriitiku autonoomse või otsekohese positsiooni," arutleb Järvekülg.

Meediauurija sõnul puudub Eestis ühine aruteluruum, kus erinevate lähtepunktide, teadmiste ja kogemustega kriitikud võiks muusikast rääkides ühist keelt otsida ja seeläbi kriitika mõju suurendada. "Need üksikud korrad lähiminevikus, kui need erisused kõnekalt kokku on põrkunud, on lõppenud pigem konfliktis kui dialoogis," märgib uurija. "Eks see ka ilmestab üldisemat interneti ja sotsiaalmeediaga kaasnenud suhtlusloogikat."

"Usun, et kui meie laiem kultuurisüsteem jõuab arusaamani, et ka popmuusika võib olla kultuuriväärtuslik, mõistes selle valdkonna mitmekesisust ning tajudes sealseid esteetilisi erisusi, siis kandub see järk-järgult edasi ka selle väärtuse otsinguisse ja tõlgendustesse muusikakriitika vormis riiklikult rahastatud väljaannetes," ütleb nooremteadur.

Viimase viie aastaga on Järvekülje hinnangul muusikakriitikale eraldatud lehepind eraväljaannetes oluliselt vähenenud. "Muusikatoimetajate kohti on kaotatud, mõnes väljaandes on muusikatoimetaja vahetunud, põhiliseks online-keskuseks on kujunenud ERR kultuuriportaal, loetleb ta muutusi. Ühtlasi on Müürileht läinud SA Kultuurilehe koosseisu, kadunud on Rada7 muusikafoorum ning Järvekülje sõnul leidub neid, kelle arvates on Postimehes hakatud rohkem klassikalist muusikat kajastama.


Kuidas elad, Eesti muusikakriitika?

Kuna Madis Järvekülje uuring puudutas viie aasta tagust aega, päris Novaator Müürilehe muusikatoimetaja Mariliis Mõttuselt kodumaise muusikakriitika praeguse käekäigu kohta. Viimane tunnistab, et loeb arvustusi pigem veebist, sageli ERRi kultuuriportaalist ja Eesti Ekspressist, ning et paberväljaannete arvustused satuvad talle kätte harva.

"Sirp, Ajakiri Muusika ning Teater.Muusika.Kino keskenduvad peamiselt klassikalisele muusikale ja džässile, sekka ka mõned pop- ja alternatiivmuusika vahepeal kõikuvad artistid, kes suudavad stiilideüleselt kvaliteetse loominguga üllatada," kirjeldab Mõttus olukorda muusika-ajakirjanduses.

"Suuremate lehtede juures on jäänud silma, et toetatakse ikka omasid, arvustatakse kohalikku muusikat. Samas välismaa artistide puhul on tuntav kohatine pitchfork'ilik suund – räägitakse artistidest, kes pole alati kõigile teada, kuid samas ka mitte liiga underground," ütleb ta. Kõige mitmekülgsemaks hindab praegusel ajal ERRi kultuuriportaali kriitikavalikut.

Peamiseks muutuseks peab Mõttus plaadiarvustuste vähenevat leheruumi. Näiteks Postimehe kultuurilisas Arvamus ja Kultuur pühendati veel 15 aasta eest plaadiarvustustele laupäeviti terve lehekülg, nüüd on see maht Mõttuse sõnul kokku kuivanud. "Ilmselt on arvamusi ja uudiseid muusika kohta digimaailmas nii palju, et need ei kanna enam paberil trükkimiseks nii palju väärtust," ütleb ta.

Müürilehe muusikatoimetajana on Mõttus liikunud Eesti ja rahvusvahelise muusika vahel tasakaalu otsimiselt üle peaasjalikult kodumaise muusika peale. Nimelt näitavad lugejaküsitlused ja -numbrid, et inimesed ei loe nii palju plaadiarvustusi ega tundmatute nimedega välismaiseid underground-artiste tutvustavaid artikleid.

"Nüüdseks püüan plaadiarvustused kokku panna sellest lähtuvalt, et oleks esindatud eestimaist elektroonikat, džässi, klassikat, noise´i, metal´it, alternatiivsemat popmuusikat, folki, räppi, souli ja muud sellist. Ei välista ka päris raadiopoppi, aga peaasjalikumalt annaksime ruumi neile, kes meedias nii palju tähelepanu ei saa," võtab ta oma tegevuse kokku.   

Kohaliku muusikakriitika kitsaskohtadena nimetab ka Mõttus eeskätt erialase kogukonna väiksust. Juhtub, et loomingu arvustamisel ei olda lõpuni ausad, et kellelegi sõnadega mitte liiga teha, kuid kohati jääb seetõttu puudu just konstruktiivsest kriitikast. "Kirjelduste asemel tahaks rohkem näha plaadi asetamist konteksti, mingisse taustainfosse, et lugejal sealt ka midagi õppida oleks ning et muusik arvustuse abil oma kitsaskohtadega vajadusel tegeleda saaks," ütleb ta.

Veel soovitab ta nii kultuuri- kui ka päevalehtedel kaaluda rohkem pikemate analüüsivamate artiklite avaldamist. Need tekstid võiks lahata popmuusikat ja klassikalist muusikat lähtudes vastava lehe lugeja ootustest.

"Mulle tundub ka, et see, millest kirjutatakse, sõltub parasjagu aja vaimust ehk sellest, mis stiil parasjagu populaarne ja kõige huvitavam on," tõdeb Mõttus lõpuks.

Madis Järvekülg kirjutas Eesti muusikaarvustustest tükimeedias ajakirjas Journal of Baltic Studies.

Madis Järvekülje praegune uurimistöö keskendub muusikaga seotud tähendusloomele sotsiaalmeedias ajal, mil traditsioonilise muusikakriitika autoriteet mandub ning muusikasoovitusi jagavad voogedastusteenuste algoritmid ja Facebooki sõbrad. Hetkel töötab ta Brisbane'is Queenslandi tehnikaülikooli digimeedia uurimiskeskuse juures ning tegeleb koostöös muusikatööstuse uurija Patrik Wikströmiga oma doktoritöö artiklitega. Need saavad põhinema peamiselt intervjuudel Eesti muusikakriitikute, -ekspertide ja –ettevõtjatega.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: