Westerlund 2 asub meist umbes 20 000 valgusaasta kaugusel, seega suhteliselt lähedal, ja sobib seetõttu planeeditekkevaatlusteks hästi.

Kosmoseteleskoop Hubble ongi oma paljude muude tegemiste seas vaadelnud seda täheparve kolm aastat ja kogunud andmeid sealseid tähti ümbritsevate planeeditekkeketaste kohta.

Elena Sabbi Ameerika Ühendriikidest Baltimore'ist Kosmoseteleskoobi Teadusinstituudist ja ta kolleegid kirjutavad ajakirjas The Astronomical Journal, et Westerlund 2 keskosa tähtede ümber ei leidu peaaegu üldse selliseid tihedaid tolmukettaid, millest planeete võiks tekkida. Küll aga jagub pakse tolmukettaid tähtedele parve perifeerias.

Miks küll nii? Sabbil ja ta kaaslastel on seletus olemas. Täheparve kõige suuremad ja eredamad tähed on koondunud selle keskele, nii nagu teistegi täheparvede juures on tähele pandud.

Seal keskel leidub vähemalt 30 eriti suure massiga tähte, mis on meie Päikesest kuni 80 korda massiivsemad. Nendest hiigeltähtedest tulvav orkaanitugevune tähetuul ehk laetud osakeste voog puhub lähemate väiksema massiga tähtede ümbert tolmu lihtsalt ära. Mingi ketas võib nende ümber isegi jääda, aga selle koostis muutub sedavõrd, et planeedisüsteemi sellest enam ei teki.

Hubble'i teleskoop ei vaadelnud tolmukettaid otseselt, vaid jälgis tähe valguse muutlikkust. Paksemates tolmupilvedes, kus tolm hakkab planeetideks tõmbuma, tuleb ette tihedamaid kohti, mis teleskoobi ja tähe vahelt läbi liikudes kahandavad tähe valgust.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.