"Meil on alati uputanud. Linn on üleujutustega juba harjunud, kuid need lähevad hullemaks. Eriti kõrgete tõusuvete esinemissagedus on viimastel kümnenditel kasvanud. Meil pole võimalik täie kindlusega öelda, et ühe või teise sündmuse taga olid kliimamuutused, kuid näeme selgelt suuremat nihet," sõnas Georg Umgiesser, Itaalia riikliku teadusnõukogu mereteaduste instituudi vanemteadur.

Alates järjepidevate mõõtmiste tegemise 1909. aastal tõusis Veneetsias vesi üle 140 sentimeetri kokku 23 korral. Pärast 2000. aastat juhtus seda 14 korda ja viimase kahe aasta jooksul viis. Novembri keskpaigas kerkis vesi 187 sentimeetrit. Turistid said Püha Markuse väljakul isegi ujudes selfisid teha. Kehtivale rekordile jäi tõusuvesi alla seitsme sentimeetri võrra.

Itaalia inseneriime
Üleujutuste sagenemise taga on suuresti suhtelise meretaseme tõus. Maailmameri on kerkinud Aadria mere põhjaosas alates 20. sajandi algusest 12 sentimeetrit. Kuigi tööstused lõpetasid Veneetsia lähedal põhjavee pumpamise juba 1970. aastatel, jõudis vajuda maapind selle tõttu veel kaheksa sentimeetrit. Settekihid tihenesid viimase 120 aasta jooksul täiendavalt 6–8 sentimeetri jagu.

Minevikus pidid Veneetsia elanikud rinda pistma eeskätt viimasega. Alates 12. sajandist juhtisid nad selleks muu hulgas laguunist eemale kuus jõge, täiendasid linna avamere eest kaitsvaid saari laiade tammidega ning vähendasid laguuni Aadria merest lahutavate kitsuste arvu üheksalt kolmele.

"Kui ka sellest väheks jäi, oli alati võimalus maja maha lõhkuda, selle rusud maatäiteks jätta ja ehitada samale kohale uus maja. Pärast linna UNESCO kaitse alla võtmist me seda muidugi enam teha ei saa," selgitas Pietro Teatini, Padova Ülikooli tsiviil-, keskkonna- ja ehitusinseneeria teadur. Suurem osa linna kõnniteedest peale Püha Markuse väljaku ja Rialto asub praeguseks meretasemest vähemalt 110 sentimeetrit kõrgemal. Sellest kõrgemale pole võimalik lihtsalt minna.

Tulevikule mõeldes hakati 1981. aastal kavandama 78 tormilüüsist koosnevat süsteemi. Plaani kohaselt peaks kaitsma MOSE Veneetsiat kuni kolmemeetriste lainete eest. Kümne aastaga valmima pidanud projekt lõpetatakse parimal juhul 2022. aastaks. MOSE'i maksumus kerkis sama aja jooksul 1,6 miljardilt eurolt 5,5 miljardi euroni.

"Arvan, et mitte keegi ei tea päris täpselt, mis sellega juhtus. Oma osa on nii poliitilistel otsustel kui ka korruptsioonil, kuid kõigele lisaks projekteeriti see tarbetult keerukaks. Me ei näe selliseid probleeme kusagil mujal maailmas," märkis Georg Umgiesser.

Viie aasta eest arreteeriti Veneetsias korruptsiooni, altkäemaksu võtmise ja/või rahapesu süüdistustega 35 inimest. Veel sadakond võeti uurimise alla. Samal ajal pole lüüse veel tervikuna proovile pandud, selle liigenditele on hakanud kinnituma molluskid ja lüüsi mõned osad on juba osaliselt korrodeerunud.

"Kõige hullemana on kõigi nende jamade tõttu ehitustööde lõpetamiseni peaaegu võimatu linnalt ja riigilt alternatiivsete kaitselahenduste uurimiseks raha saada. Peame mõru tableti lihtsalt alla neelama. Nõnda hoiavad isegi need, kes projekti ei usu, pöidlaid pihus, et see hakkab tööle plaanitud viisil," lisas Teatini.

Ajutine rõõm
Korralikult tööle hakates annaks see teadlastele ja linnale mõnikümmend aastat hingetõmbeaega. Umgiesseri ja Southamptoni Ülikooli emeriitprofessor Carl Amose peagi ilmuvast teadustööst selgub, et võidetud aja pikkus sõltub suuresti maailmamere taseme tõusu kiirusest.

Esialgse plaani kohaselt suletakse MOSE'i lüüsid juhul, kui meretase ähvardab tõusta ajutiselt enam kui 110 sentimeetrit. Eriti tõenäoline on see praegu juhul, kui Kuu, Maa ja Päike satuvad ühele joonele. Sügisel ja Kevadel kasvatab suurvee nägemise tõenäosust piki Aadria merd puhuvad sirocco tuul. Kliimamuutuste tõttu ei pruugi sellest väiksemate üleujutuste sagedus küll suureneda, ent kõige kõrgemad tõusuveed oleksid veelgi kõrgemad.

"Enam kui 50-sentimeetrise maailmamere tõusu korral peaks sulgema linnas uputuste vältimiseks lüüse sisuliselt aga iga päev," tõdes Amos. Viimase paarikümne jooksul on tõusnud maailmameri aastas keskmiselt 1,8 millimeetrit. Isegi süsinikuheitmete jõulisel kärpimisel kerkib selle tase sajandi lõpuks veidi alla 30 sentimeetri, tõenäolisemalt pool meetrit. Halvimal juhul võib maailmamere pind kerkida sajandi lõpuks 110 sentimeetrit.

Kuigi MOSE suudaks paberi peal toime tulla sellegagi, muudaks see teadlaste sõnul kardinaalselt Veneetsia elanike eluolu. "Mida sagedamini lüüse sulgeda, seda väiksem on veevahetus laguuni ja ülejäänud Aadria mere vahel. Kuna meil pole ikka veel täiesti korralikult toimivat kanalisatsiooni, lastakse suur osa reoveest otse kanalitesse. See seab ohtu laguuni ökosüsteemi ja paneb vohama erinevad haigustekitajad," laiendas Georg Umgiesser.

Vees leiduvate toitainete hulga kasv muudab sagedasemaks vetikaõitsenguid.

Lüüside igapäevast sulgemist ei nähtud ette MOSE'i ka alusprojektis. Nende kavandamisel arvestati 60-sentimeetrise maailmamere tõusuga. Seetõttu võivad kasvada hüppeliselt süsteemi hoolduskulud.

Mereteadlane lisas, et laguun on inimtegevuse tõttu niigi kannatada saanud, seades löögi alla ka Veneetsia linna. Laguuni erosiooni kiirendas nii mudatasandike ja soolasoode pindala vähenemine kui ka Veneetsia sadamas silduvad kruiisilaevad ja tankerid. Viimaste tarbeks rajatud kanali tõttu tõuseb laguuni veetase oluliselt kiiremini.

Osaliselt aitaks pehmendada kliimamuutuste mõju seega looduslike ökosüsteemide taastamine ja kruiisilaevade sissesõidu keelamine.

Uus julge maailm
MOSE'i projekti kogemuste tõttu soovitavad teadlased hakata mõtlema juba praegu, kuidas kaitsta linna pikemas plaanis. "Küsimus pole enam selles, kas meri kerkib enam kui 50 sentimeetrit, vaid selles, millal see juhtub. Pealegi ei lõppe kliimamuutused 2100. aastal järsku lihtsalt ära. Poliitilise kultuuri tõttu ei mõtle peaaegu ükski poliitik 20 aastat ette, veel vähemalt 80 aastat," nentis Georg Umgiesser.

"Kui tahame säilitada linna ainulaadsust, pole meil võimalik ehitada selle ümber üha kõrgemaid valle ja müüre," tõdes Pietro Teatini. Ühe võimaliku lahendusena näeb ta ette Veneetsia-aluse pinnase kergitamist. Selleks pumbataks täiendavalt vett soolasesse põhjavette.

Seni kogutud andmete ja numbriliste simulatsioonide kohaselt tõuseks linn selle toel kuni 30 sentimeetrit. Järgmise sammuna plaanib Teatini töörühm laguuni rannikul pilootkatse tegemist. MOSE'i valmimiseni selleks raha aga ilmselt ei eraldata.

Muul maailmal on Veneetsia kogemustest aga juba praegu nii mõndagi õppida. Ainuüksi tõusuvee poolt linna kanalitele tekitatud kahjustuste likvideerimiseks kulub arvestuste kohaselt sadu miljoneid eurosid. Nõnda rõhub see varasemast varem mõelda linnade planeerimisel 50–100 aastat tulevikku. Linnade kaitseks ehitavate süsteemide kavandamisel tuleks eelistada kaasaegsete inseneriimede asemel võimalikult lihtsate ja ennast tõestanud lahendustele.

"Meil vedas nii 1966. aastal kui ka eelmisel aastal ja nüüd ropult. Kõigil neil kordadel töötas astronoomilise tõusu ja mõõna tsükkel tormist tingitud üleujutusele vastu. Isegi neljatunnise erinevuse korral oleks võinud tõusta vesi üle kahe meetri. Me ei saa loteriid enam kuigi kaua mängida," tõmbus Umgiesser morniks.