Marokost on leitud umbes 480 miljoni aasta vanuseid trilobiidikivistisi, mis asetsevad selgelt üksteise järel reas. Selliseid ridu on leiukohas lausa mitu.

Loomad on olnud umbes paari sentimeetri pikkused, laia ja lameda kehaga nagu trilobiidid ikka, üks pikk oga ettepoole suunatud, kaks tahapoole.

Jean Vannier Lyoni Claude Bernardi Ülikoolist ja ta kolleegid kirjutavad ajakirjas Scientific Reports, et kivistised ei ole tõenäoliselt ritta sattunud juhuslikult, näiteks hoovuse toimel, vaid pigem on loomad reas liikudes äkitselt hukkunud, näiteks tormi käes liiva alla jäänud.

Autorid oletavad, et seda liiki trilobiidid, ladinakeelse nimega Ampyx priscus, liikusidki merepõhja mööda ridades ringi. Oma ogadega võisid nad üksteisega kontakti hoida, et rida koos püsiks.

Võimalik, et selline käitumine oli neile iseloomulik pingelises olukorras, mida merevett ja põhjaliiva keerutav torm võis endast kujutada.

Kuid on ka võimalik, et selline käitumine oli seotud soojätkamisega, ja et üheskoos liiguti soodsasse munemispaika.

Kollektiivset ja sotsiaalset käitumist tuleb ette paljudel loomadel, kuid nii ammusest ajast, kui need trilobiidid pärinevad, on sellest teada väga vähe.