Vanu merekalu on väga vähe alles jäänud
Väga asjatundliku ja pika kogemusega inimese kohta öeldakse mõnikord piltlikult, et tema on juba vana kala. Mida aeg edasi, seda piltlikumaks see ütlus läheb, sest nagu teatavad Ameerika teadlased, vanu kalu jääb maailma meredes üha vähemaks.
Kalu jääb meres üldse vähemaks, aga vanu kalu jääb vähemaks eriti hoogsalt. Lewis Barnett Seattle'is asuvast Washingtoni ülikoolist ja ta kolleegid kirjutavad ajakirjas Current Biology, et Põhja-Ameerika ja Euroopa lähedastes kalapüügipiirkondades on vanemaealiste kalade arvukus alates arvepidamise algusest kahanenud keskmiselt 72 protsenti.
Arvet on eri paigus peetud küll eri pikki aegu, 24 kuni 140 aastat, aga eks arvepidamist on enamasti ju alustatud ka samal ajal kui massilisemat püükigi. Nii et vanade kalade kahanemus tuleb ikkagi enam-vähem loodusliku või loomuliku nivooga võrrelduna.
Mõnd liiki kalade, näiteks turskade seas, on vanemate isendite arv kahanenud lausa enam kui 95 protsenti.
Võiks ju arvata, et mis sellest siis on, kui eakamaid kalu vähemaks jääb, sest ega need ju enam järglasi anna. Nii arvates aga eksitaks, sest tegelikult annavad vanad ja suured kalad veel rohkem järglasi kui noored.
Kalu veel õnneks meredes on, aga trilobiitidest on järel ainult fossiilid. Õnneks on trilobiitidest veel fossiilegi järel ja nõnda saavad teadlased neid uurida.
Mida uuemat on neis uurimusis selgunud, seda rääkisid suvel Tallinnas konverentsil käinud maailma juhtivad trilobiidiuurijad. Lähemalt tuleb sel teemal juttu homses Labori saates, mis algab homme õhtu poole, viis pärast viit.
Toimetaja: Marju Himma