Pooleteise tunni jooksul kaardistati olulisemad probleemid haridusmaastikul, milleks on vananev õpetajaskond, stabiilse sissetuleva jõu vähesus ja üleüldine õpetajate põud nii maa- kui ka linnakoolides. 

Raino Liblik Tallinna Kuristiku gümnaasiumist tõi oma kooli puhul näite, et praegu on kollektiivist puudu viis õpetajat ning eelkõige otsitakse inimesi matemaatika ja loodusainete õpetamiseks.

"Mis põhjustab õpetajate puuduse või miks lähevad tegevõpetajad koolist ära?" tegi vestluse juht Heidi Maiberg küsimustega otsa lahti.

Kaasarääkijate vastustest koorus välja, et üleüldiselt on muutunud töötamine hariduses ning õpetajaameti sisu. Koolist lahkutakse tihti ka lihtsal põhjusel, et aastad ei ole vennad: iga-aastaselt vahetuvad koormused, tulevad uued lapsed ja lapsevanemad, samuti järjekordsed rõõmud ja mured. Väga oluliseks aspektiks on ka inimsuhted ning läbisaamine erinevate osapooltega, sealhulgas kolleegidega. 

Koormusele juhtis tähelepanu ka Margit Timakov Õpetajate Liidust, kes ütles, et koolist lahkumisele võib viia läbipõlemine omaenda ajakasutuses, oskamatus öelda ei, töö koju võtmine. "Kindlasti ka isikuomadused ja enesejuhtimine – kuidas tulla toime nõuküsimisega."

Põhjuseid, miks õpetajad koolist lahkuvad või üleüldse tahvli ette astuda ei tihka, pakuti veelgi. "Noortel õpetajatel puudub sageli karjäärimudel," ütles Mari-Liis Nummert, Noored Kooli vilistlane, "Mis siis, kui õpetaja on koolis 3–5 aastat, omandab vilumuse, aga küsib siis ootamatult, et kuhu nüüd edasi?" Mari-Liis leiab, et paljud, kellest võiks saada Õpetaja suure algustähega, kasvavad ühel hetkel lihtsalt koolist välja.

Suure koormuse juurde juttu tagasi tuues rääkis Tallinna Ülikooli didaktik Jüri Kurvits näite oma ülikoolist, kus mitmel õppekaval leidub katkestajaid, kes tegelevad samal ajal nii õppimise kui ka õpetamisega, mis nähtavasti osutub liiga kurnavaks. Samas on Tallinna Ülikool muutnud nii sisseastumist kui ka õppekava, mis on erialadele rohkem õpetajaid toonud.

Mis on lahendused? 

Anne Pärteli (Kehra kool) küsimus "kuidas õpetajad kooli jääksid?" juhatas vaikselt sisse lahenduste osa. Tema sõnul peame uuesti mõtestama, milliseid õpetajaid me oma lastele soovime ja seda mõtet lahti harutades võiksimegi jõuda lahendusteni. 

Publikust kostus arvamus, et puudutamata on jäänud väga tähtis osapool: lapsevanemad, kellelt võiks oodata mõistvat ja koostööalti suhtumist. 

Noor õpetaja Mart Kiis nõustus, et hea läbisaamine ja koostöö on olulised üleüldiselt: "Hooliv kollektiiv võiks olla miski, mis hoiaks noort õpetajat koolis."

Õpetajate põuda leevendavate lahendustena kostus aruteluringis veel mentorlusprogramm, et õpetajad ei arvaks, et neil on isiklikud probleemid, vaid et tegemist on üldise alustava õpetaja kogemusega. Samuti pakkuda õpetajatele tuge kollektiivi poolt ning nõustada ka vaimselt.

Mari-Liis Nummert tõi välja, et on ka äärmiselt oluline, et õpetaja julgeks ise abi paluda ja küsida küsimusi – sel viisil suudame vältida läbipõlemist ja raskustunnet. 

Triin Noorkõiv tahtis rõhutada, et on oluline teadvustada, et koolikeskkonnad on erinevad. "Seega, kui õpetajale ei sobi koolikeskkond, siis tasub julgelt ringi vaadata, et endale motiveeriv koht leida. Huvilistele võiks korraldada õpirännakuid, et külastada erinevate nägudega koole".

Mis juhtub, kui ei muutu?

Kuuldus arvamus, et huvitav oleks viie aasta pärast läbi viia sama diskussioon, et näha toimunud arenguid ja trende ning loodetavasti oleksid need ka ilma suuremate muutusteta positiivsed. Väga konkreetselt rõhutas aga Mari-Liis Nummert lõpetuseks vajalikkust midagi teisiti teha juba praegu ning pidevalt parema haridusmaastiku poole püüelda.