Täielik päikesevarjutus tekib, kui Kuu varjutab Maa ja Päikese vahelt möödudes selle täielikult. Päev muutub selle käigus piisavalt pimedaks, et näiteks mesilased lõpetaksid oma korjelennud. Keskmiselt näeb täielikku päikesevarjutust mingis maailma paigas iga 18 kuu tagant. Selle samas kohas silmamiseks peab ootama tavaliselt aga 375 aastat, Eestis 2126. aasta oktoobrini.

Teisipäeva õhtul libises Kuu vari üle Vaikse ookeani idaosa ja Lõuna-Ameerika, varjutades oma teel kuni 201-kilomeetrise maariba. Täielikku päikesevarjutust vaid maa pealt vaadates kestis see kokku 2 minutit ja 35 sekundit. Varjutusega laeva abil sammu pidada üritades oli võimalik venitada elamust kuni 4 minuti ja 32 sekundi pikkuseks.

ERR Novaatoris sai jälgida robotteleskoopteenuse Slooh ja Euroopa Lõunaobservatooriumi ülekannet.

Täieliku päikesevarjutuse toimumist võib pidada juhuste soodaks kokku langemiseks. Päikese läbimõõt on küll Kuu omast 400 korda suurem, kuid täht asub ühtlasi Maast 400 korda kaugemal kui Kuu. Nii saabki märgatavalt väiksem kaaslane Päikese aeg-ajalt täielikult varjata. Tavaliselt asub see päikesevalguse blokeerimiseks orbiidi kalde tõttu liiga kõrgel või madalal.

Teadlaste jaoks muutis seekordse varjutuse eriliseks Päikese 11-aastase aktiivsustsükli madalpunkt. Loidete ja krooni massipursete puudumine võimaldas märgata üksikasju, mis jääksid muidu kirkamate sündmuste varju. Näiteks oli astronoomidel lootust näha tähe poolustelt lähtuvaid plasmakoonlaid. Samuti said nad mõõta täpsemalt Päikese krooni magnetvälja.

Järgmist täielikku päikesevarjutust näeb 14. detsembril 2020. Osalisest päikesevarjutusest saab Eestis osa 6. oktoobril 2021.