Noored, kes ei õpi ega tööta sõltuvad Eesti regionaalpoliitikast ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Noorsootöötajad nõustamas noori Intellektikal.
Noorsootöötajad nõustamas noori Intellektikal. Autor/allikas: Erakogu

Juba mitu aastat on Eestis räägitud noortest, kes ei õpi ega tööta, lühidalt NEET-noored. Statistikaameti andmetel oli 2018. aasta lõpuga Eestis selliseid noori 26 000. Olukord on tõsine, aga kas ja kuidas on võimalik seda muuta? Sellele küsimusele vastab oma arvamusloos Tartu Ülikooli sotsioloogia magister Heidi Paabort.

Noorte kohta on meedias kasutusel mitmeid sildistavaid väljendeid: näiteks noored, kelle eest justkui kõik ära tehakse või kes ei taha töötada. On jätkuvalt ettekujutus, et tänapäeva noortel on hea elu, kõik võimalused elu üles ehitada on olemas – pered toetavad rahaliselt, kõrgkoolid ja töökohad ootavad. Tänapäeval on palju valikuid, on noori sh täiskasvanuid, kes ei soovi kellast kellani tööd teha, osalevad projektides, on ise ettevõtjad, teevad mitut asja korraga või omandavad mitu haridust.

Tegelikkus võib olla paraku teistsugune, sest endiselt on olemas ka teine Eesti, kus olukord ei ole nii roosiline ja on palju probleeme: noortel on poolik haridus, piirkondlikust eripärast vähe töövõimalusi, seega vähe võimalusi oma elu muuta.

Võimalused noorte toetamisel

Oluline on teada, et ülejäänud maailm on samuti probleemi ees, kuidas aidata sarnases olukorras noori.  Statistika kinnitab, et see on tõsine teema igal pool, mitte ainult Eestis. Eurofoundi 2011. aasta andmetest selgus, et näiteks Euroopas ja sh Eestis oli 2011. aastal iga neljas noor (vanuseni 29) tööta või haridusest väljas (Eestis 39 000, 14,7% koguarvust). Tänaseks on olukord küll veidi paranenud aga siiski tõsine.

Eestis toetatakse noori erinevate tegevuste kaudu, millel igaühel on oma kindel roll, et ükski noor ei jääks tähelepanuta. Oma parima teevad Eesti Töötukassa, STEP-programm, Noortegarantii tugisüsteem, Hoog sisse programm, Noorte Tugila jpt. Näiteks 2014. aastal käivitunud Noorte Tugila programmi roll on toetada eelkõige noorsootöö toel 15–26-aastasi noori, kelle elu ei ole läinud plaanitult, aidates neil leida oma teekond. Ideaalis peaks programmiga liitunud noor jõudma kuue kuuga kas tagasi haridusse või tööturule.

Kui praeguseks on selle tegevuse kaudu jõutud 7000 nooreni, siis 2021. aastaks soovitakse seda arvu kahekordistada. Kui 70% neist on jõudnud haridusse või tööturule, siis 30% puhul on saanud lahenduse mitmed teised mured.

Noorte profiil

Neist 26 000 noorest, kes täna ei õpi ega tööta, on üle poole naised (15 000), kellest suurem osa hoolitsevad oma laste ja lähikondsete eest. 6000 noore kohta puudub aga info, miks nad sellise valiku on teinud. Suure tõenäosusega on seal noori, kes õpivad välismaal ja ei ole sellest ametlikult teada andnud või on teadlikult aasta vabaks võtnud.

Noorte Tugila programm näitab noorte murekohana kahte peamist trendi, mis on ka igati loogilised. Nimelt on haritud noortel kergem oma elus eesmärke täita, mh tööturule jõuda, samas kui madalama haridusega noorte aitamine võtab kauem aega.

Eriti haavatavad olid sellises olukorras noored aastatel 2009–2010, kui oli majanduskriis. Noorte, kes ei õpi ega tööta, arv kahekordistus kahe aastaga, 33000 sai 51000 ning neist üle poole olid statistikaameti andmetel pigem madalama haridusega. Selgub aga ka tõsiasi, et riskirühma sattumist mõjutab ka see, mis piirkonnas sa Eestis elad.

Kas sünnikoht määrab tõesti Eestis noore saatuse?

Noorte Tugilas osalenud noorte hinnangul on maapiirkonnas elamine vähendanud nende võimalusi enesearenguks tuues välja, et elavad keskustest kaugel ja tööle-kooli sõitmiseks puudub vajalik ühistransport, samuti on maapiirkonnas vähe töökohti, mis kahandab töövõimalusi. Lisaks on piiratud võimalused tegeleda hobidega ja arendada oma tugevusi.

Noorte Tugila andmetel mõjutasid eeltoodud murekohad, vähene haridus ja päritolu maapiirkonnast, nende väljavaateid leida sobiv töö põhimõtteliselt iga kolmandat programmis osalenud noort.

Kuigi suurlinnades on Statistikaameti andmetel 2018. aastal rohkem noori, kes ei õpi ega tööta, on Tallinnas nende noorte suhtarv noorte koguarvust Lõuna-Eestiga võrreldes siiski madalam. Samas on viimasel kolmel aastal kasvanud Tallinnas noorte hulk, kes ei õpi ega tööta. Kas selle põhjuseks on elukohaga seotud registreerimise muudatused või üldine trend suurlinnadest tööd leida, vajab veel täiendavat uurimist.  

Muresid on veel.

12% programmis osalenud noortest leidis, et olukorrast väljapääsu takistab ka see, kui noor on kriminaalkorras karistatud, kui tal puudub põhiharidus, on toimetulekutoetuse saaja ja perekondlikud põhjused, isegi näiteks lapsega kodus olemine. Kui tekib küsimus, miks on lapsega kodus olemine risk, siis antud juhul tähendab see seda, et noorel lapsevanemal on kas poolik haridus või tal ei ole olnud töökohta, mistõttu on tal seda tõenäoliselt keerulisem saada ka siis, kui lapsepuhkus lõpeb.

Seega ei tasu noori sildistada, vaid eelkõige mõelda, kuidas muuta meie suhtumist ja regionaalset elukorraldust, et olenemata sellest, kuhu sa sünnid, oleksid tagatud võimalused end inimväärselt tunda. Suurimaks küsimuseks jääb, kuidas ühiskondlikul tasemel on võimalik leevendada noore taustast tulenevate riskitegurite mõju? On vaja muudatusi ühiskonnas, sh riiklikke lahendusi ning positiivseid muudatusi inimeste elus, samuti regionaalpoliitika märgatavamat arengut.

Heidi Paabort on Noortegarantii NEET-noorte tugimeetme programmijuht. Siinne artikkel valmis Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi kursusel Andmete tõlgendamine ja esitamine.

Toimetaja: Marju Himma

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: