Vastus on jah: ketta sisemine osa joondub tõepoolest musta augu ekvaatori tasandile.

Mõtte, et pöörlev must auk, ülitugeva raskusväljaga ruumipiirkond, võib tõmmata oma niinimetatud akretsiooniketta siseosa enda ekvatoriaaltasandile, käisid teadlased esimest korda välja juba aastal 1975.

Nüüd said Matthew Liska Amsterdami Ülikoolist ja ta kolleegid selle väite ka tõestatud.

Selleks läks neil aga tarvis suurt nutikust ja arvutusjõudu. Nad tegid tavalise arvutiprotsessori jaoks kirjutatud koodi kavalaid muudatusi ja panid selle koodi käima superarvutil, millese olid ühendatud ka videomängude mängimiseks mõeldud võimekad graafikakaardid.

Sellise tark- ja riistvaralahenduse toel lõid nad kõige üksikasjalikuma arvutimudeli, mis pöörleva musta augu ja tema õhukese akretsiooniketta kohta eales loodud on.

Mudel alustas arvutamist olukorrast, kus kogu ketas oli musta augu ekvatoriaaltasandi suhtes kaldu, aga jõudis peatselt olukorda, kus ketta siseosa oli ekvatoriaaltasandile joonudnud.

Pärast seda joondumist hakkab must auk veelgi kiiremini pöörlema. Mida kiiremini ta pöörleb, seda võimsamaid ioonijugasid ta ilmaruumi paiskab. Need ioonijoad võivad aga mõjutada kogu galaktika arengut.

Nii ei ole Liska ja kolleegide saavutus, millest nad kirjutavad Briti Kuningliku Astronoomia Seltsi kuukirjas, sugugi vaid mingi obskuurse matemaatikaülesande lahendus, vaid aitab mõista terveid galaktikaid, neid hiigelsuuri tähesüsteeme, mis ju kogu meie maailmakõiksust sisustavad.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.25.