Inimestele sobilik elukeskkond on ohus. Miks me seda põhjustame? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Arne Ader / loodusemees.ee

Kuidas pestitsiidid mõjutavad linnupopulatsioone, plastijäätmed viljakust, metsakuivendus Läänemerd ja kiirraudtee veerežiimi? Kõik need on äärmiselt keerulised seosed, mida me esmapilgul ei näe, sest need on hoomatavad mõtlemise teel, selgitab Tallinna Ülikooli teadur Grete Arro.

Samas ei piisa arusaamiseks sellest, kui öelda lihtsalt inimestele, et need seosed on olemas. Ega sellestki, kui inimesed ise infot näiliselt õigesti korrata oskavad. Info kordamine ei aita tingimata keerulisi asju mõista. Süvitsi arusaamiseks on tarvis mõtlemist rohkem "raputada" ja arusaamine mõnevõrra teisel viisil üles ehitada.

Miks on nii, et meil on tänu teadusele uskumatult põnevaid teadmisi, aga me ei oska nende põhjal siiski alati järeldusi teha?

Isiklikule kogemusele tuginev mõtlemine

Üks võimalik põhjus on kinni meie mõtlemise omapäras. Mõtlemisel on üllatav omadus "mitte hoolida" sellest, kas on vaja mõelda lihtsast või keerulisest asjast. Igal võimalikul juhul tahab meie mõtlemine järelduste tegemiseks toetuda taju- või kogemuspõhisele infole ehk sellele, "kuidas mulle tundub".

Ent maailma seaduspärasused, näiteks ökosüsteemi toimimispõhimõtted, ei ole vahetult tajutavad. Nende tunnetamiseks on vaja kasutada mõisteid, mis aitavad mittetajutavaid nähtusi aduda.

Seejuures ei saa neid toimimispõhimõtteid pelgalt taju põhjal tuletada, vaid need eeldavad teooria loomist või mõistmist (kui see juhtub juba olemas olema). Näiteks arusaam, et rabad on äärmiselt olulised süsiniku sidujad, ei ole rabas jalutajale märgatav. Küll aga võib seda mõista protsesse teoreetiliselt tundma õppides.

Seejuures on spontaanseid ja sageli ekslikke järeldusi raske teadvustada, kuna meie peas ei lähe enamasti põlema hoiatussilti stiilis "halloo, ma mõtlen praegu tavamõisteliselt!", kui me tegutseme puudulikult konstrueeritud teadmise põhjal.

Mis on halba tajupõhistes arusaamades? Miks mitte kuulata kõhutunnet?

Paljudes eluvaldkondades ei pruugi olla midagi katki, kui langetatakse "mulle tundub" põhiseid otsuseid. Inimestele sobiva keskkonna hoidmise probleemistik on aga selline, kus kogemuspõhiselt mõteldes kisuvad asjad kiiva.

Näiteks võiks kogemuslikult meid rõõmustada põlluvaheteel putukalaipadest puhtaks jääv auto või suveõhtu, mis kulgeb tüütava pininata. Samas teoreetiline teadmine selle tähendusest, et lindude ja kalade toidubaas ning putuktolmlevad taimed on ohus, peaks meile hirmu peale ajama. Seega vahetu kogemus, mille pinnalt sageli toimime, ei ütle meile, milline on meie tegutsemise seos muutuva kliima, degradeeruva mulla või ökosüsteemide vastupidavuse vähenemisega.

Kuna tajupõhine järeldamine keerulisi protsesse mõista ei võimalda, on loogiline küsida, kuidas saaks mõtlemist suunata nii, et see võtaks arvesse ka mittetajutavaid seaduspärasusi. Ehk siis, kuidas mõtlemine ja selle areng toimub ja kuidas seda toetada. Õnneks on seda uuritud aastakümneid.

Kuidas õpetada nii, et inimene õpiks enda tavamõistelist mõtlemist märkama ja peatama?

Kiirustades ja pinnapealselt õppides on tõenäoline, et sisuline arusaamine jääb puudulikuks, lünklikuks või selliseks, kus sünteesitakse uus ja vana teadmine kokku uueks valeteadmiseks. Mõtlemise muutumise eelduseks võiks olla aga näiteks selline õppimine, mille puhul õpetaja:

  • võimaldab aega, dialoogi, arutlemist ning suunab õppijat oma eelteadmisi, mis võivad olla ekslikud või lünklikud, teadvustama ning pidurdama. Samas saab eelteadmistele uute teadmiste ehitamisel ka toetuda;
  • aktsepteerib, et alguses kujunevad pooleldi õiged mõisted – see on loomulik arengufaas, millest saab õppijaid edasi aidata;
  • suunab õppija tähelepanu nii, et ta hakkaks eristama nähtuste kirjeldamisel või liigitamisel neid defineerivaid, ent vahetult mittetajutavaid omadusi - nt tõsiasi, et vaal on imetaja või lagundajad metsa ülioluline toiduahela lüli, ei torka kohe silma. Kui õppija tähelepanu nähtamatule, ent olulisele mitte suunata, võib valdavaks jääda otsuse langetamine nähtava-tajutava pinnalt;
  • võimaldab õppijal ise mõelda. Selleks on erinevaid viise: näiteks lasta õppijail mõnda protsessi ennustada proovida, siis demonstreerida talle tegelikku asjade käiku ning siis arutleda selle selgituse üle:
  • kõnetab uut infot andes õppija erinevaid väärarusaamade tahke. Nimelt on õppimisel kasulikum esitada mõningad näited, mis vaidlustavad mitmeid valesid eeldusi, mitte rohkelt näiteid, mis vaidlustavad vaid ühte eeldust;
  • aitab õpilasel mõista ja parandad iseenda mõtlemist: jälgida oma lahenduskäiku, vastuolusid mõtlemises, seoseid eri teadmiste vahel ning seda, kuidas iseenda teadmised on pärast õppimist muutunud.

Kas on reaalne, et inimene saab üksinda sel moel õppida?

Tõhusaks õppimiseks on abiks, kui õppijat toetab ekspert, kes valdkonda sügavuti mõistab. Tema saab õppijale luua võimalusi (ja aega), et õppija saaks ise dialoogi, eksimuste ning eksperdi toetatud arutlemise käigus oma peas uusi teadmisi luua. Parimal juhul hakkab õppija ka tasapisi teadvustama enda tavamõistelisi arusaamu ning nende erinevusi õigest, mittetajutavast infost.

Niiviisi õppimine võtab aega, aga just nii saab iga mõiste, mis tajupõhiselt on lihtsakoeline, areneda järk-järgult oma tähendusevõrgult mitmekesisemaks ja seega tegelikule maailmale sarnasemaks.

Mida omasemaks saab õppijale uudne tähenduste võrgustik, seda enam on võimalik, et ta ei tõsta oma töömällu mitte ainult tegevuse vahetult tajutavat tähendust, vaid kogu tähenduste võrgustiku, mis sellega seondub. Näiteks koduaias muru niites ei teadvusta inimene mitte ainult seda, et pärast niitmist on muru ilus, vaid mõistab ka seda, et sage niitmine kahjustab liigirikkust.

See on meie mõtlemise imelisus: kui meie teadmised arenevad süsteemsemaks, st tähenduselt õigeks ja mitmetasandiliseks, on võimalik iga teadmisega seotud tähendustest "korraga mõtelda", need korraga aktiveerida.

Nii võib arusaamale, mida loodus tähendab meie jaoks, vähehaaval lisanduda arusaam, mida meie tähendame looduse jaoks. Samuti see, kuidas iga element ja olevus on selles süsteemis keerukate aineringe ja vastasmõjude võrgustikuga üksteisega seotud.

Muidugi muutub sellisel viisil mõteldes maailm meile märksa põnevamaks, inforikkamaks ja sügavamaks. Aga me hakkame ka enam aduma, milliseid käitumisi oleks mõistlik pidurdada.

Kuna paljud inimesed teevad nii eraelulisi kui poliitilisi valikuid, mis elukeskkonna hoidmise mõttes saevad nende enda oksa, võiks küsida, millise ülesehitusega on ikkagi teadmised nende valikute taga.

Näiteks millised tähendused inimeste mälus aktiveeruvad, kui keegi ütleb "sääsk", "raba" või "pelletitööstus". Kas igapäevaotsuseid tehakse vahetu tajukogemuse pinnalt või  mittetajutavaid, ent tegelikke ajas kulgevaid protsesse, kuhjuvaid mõjusid ja keerulisi vastastikseoseid silmas pidades.

Meil pole kunagi olnud teaduslikku teadmist maailma kohta nii palju kui praegu. Arvan, et seepärast võtab ka sellest arusaamine rohkem aega ja sihipärast pingutust kui kunagi varem. Tavamõisteline mõtlemine on küll väga loomulik nähtus, aga on viimane aeg, et vähemalt keskkonnateemadel sellest lahti lasta ja kujundada oma arusaamad sarnaseks sellele, millised ümbritseva maailma seaduspärad tegelikult on.

Autor tugineb mõtlemise arengut uurinud teadlaste Aaro Toomela ja Eve Kikase töödele, samuti Joan Lucariello ja David Naffi kokkuvõttele mõistete arendamise eri viisidest.

Toimetaja: Marju Himma

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: