Julia Schroeder Londoni Imperial College'ist ja tema kolleegid tahtsid kontrollida kodanike algatatud teadusprojektide raames kogutud vaatlusandmete usaldusväärsust. Nad palusid Suurbritannias ligi 2700 amatöör-ornitoloogil tuvastada piltidelt ja joonistustelt kuus tavalist linnuliiki, nende hulgas punarind, koduvarblane ja kuldnokk.

Tulemused üllatasid neid: kümned end ise eksperdiks nimetanud uuringus osalejad väitsid, et mõned levinud Briti liigid on linnud, keda leiab ainult teistest maailma paikadest. Üks ajas kuldnoka segamini Aasia pruuni kärbsenäpiga, mida kohtab enamasti Himaalajas. Teine ütles, et rohevint on kollane tsiitsitaja, mis on haruldane isegi oma kodumaal Jaapanis.

Kuigi eksperdid said üldiselt rohkem õigeid vastuseid kui inimesed, kes ei ütlesid, et neil puuduvad ornitoloogialased teadmised, olid nad tõenäolisemad piltidelt tuvastama haruldase või sellise liigi, millest Suurbritannias pole kunagi teatatud. Nii uuringu pealkiri kui ka sissejuhatav tekst ütlesid, et tegemist oli testiga levinud Briti lindude tuvastamiseks.

Inimesed, kes olid oma asjatundlikkuse suhtes tagasihoidlikumad, olid altimad tunnistama, et nad ei tunne pildil olevat liiki, kuid end eksperdiks nimetanud inimesed pakkusid täiesti jaburaid asju, ütles Schroeder.

Kuldnokkade piltidega tehti kõige rohkem vigu – 44 protsenti nendest piltidest tuvastati valesti.

Üht ekslikult tuvastatud liiki – Šoti käbilindu – ei saa isegi ainult piltide põhjal tuvastada. Linnuvaatleja peaks kuulma selle linnu laulu, veendumaks, et tegemist ei ole tavalise käbilinnuga.

Schroeder ütles, et ta ei tea, kas ekspertide vead olid tingitud liigsest enesekindlusest või soovist kiidelda, kuid märkis, et tulemused peaksid kodanike algatud teadusprojekti vaatlusandmete suhtes tähelepanelikumaks muutma.

Uudis ilmus algselt väljaandes New Scientist.