Philip K. Dick avaldas 1956. aastal jutustuse ühe politseipealiku rasketest valikutest maailmas, milles inimesed on ühendatud arvutitega, masinad ennustavad tulevikku ja elu kulgeb keset ekraanidest tehiskeskkonda. Lugu oli sedavõrd inspireeriv, et järgmised pool sajandit sündis mitmeid loo juhtmõtteid edasiarendavaid projekte. Osa neist olid loomingulisemad, teised tehnilisemad.

Filmirežissöör Steven Spielberg saatis koguni ühe produktsiooni juhtidest Massachusettsi Tehnoloogia Instituuti õppima, kuidas oleks sobivaim viis kulutada 100 miljonit dollarit Philip K. Dicki jutustuses kirjeldatud maailma kujutamiseks filmiversioonis. Filmi pealkirjaks pandi "Minority Report", kuna selline oli ka algupärase loo autori valik. Paistab, et kooliskäimisest oli kasu. Sõnades kirjeldatud maailmast kinolinal esitatud versioon innustas sadu ja võimalik, et tuhandeid tehnolooge ja tootearendajaid.

Apple'i nutitelefoni tarbijaliidese disainer Bas Ording on tunnistanud, et telefonimaailma uuendustega rabanud seadme kasutaja soove ning masina võimalusi vahendaval ekraanil kuvatavate ikoonide ja menüüde süsteemi algupärane idee pärineb just sellest filmist. Tegemist on liigutustel ja viibetel põhineva liidesega, milles loob kasutaja korda sarnaselt džunglit läbides eesmärgi poole liikudes käetõmmetega teel seisvast padrikus´. Selleks nihutab ta sõrmega teelt andmeid kuvavaid ekraane ja võimalusi vahendavaid menüüsid, kuni on kätte saanud soovitud infovaranduse.

Olulisuselt ja uuenduslikkuselt vähemalt sama märgilised oli puuteekraanid, kuigi sarnast ideed oli esitatud varasemates kosmosesse paigutatud ulmefilmides ja teleseriaalides. Nüüd tehti need päriselt ära, nagu juhtus ka vabas ruumis käeviibete abil inforuumi kontrollile allutamisega. Selle raamatufantaasia päris ellu toomise näideteks on Nintendo Vii, Microsofti Kinect jne.

"Minority Reportist" ajendatud tehnoloogiliste lahenduste loomise tulemusel registreeriti järgnenud aastatel erinevate teostusideede kaitseks sadu patente. Seega on 2002. aastal vändatud filmis näidatust fantaasiatest mõndagi realiseeritud. Jutustuse suur ja nähtamatu elevant on püsinud aga seni veel puuris. Selleks on inimeste käitumise ettenägemine. Aastasse 2054 paigutuva jutustuse punaseks jooneks on politseiameti eelkuriteo osakonna pealik John Andertoni ponnistused hoida kuriteod ära enne nende realiseerumist.

Kuritegu on siin pelk sõnaline nupp, millele vajutades, õigemini, mida kuuldes juhtub inimese tähelepanus muutus ja ta valmistub kuulama. Oleks hea, kui järgnev sõnum räägiks kuritegude ärahoidmisest, sest siis hingab põgusalt erutunud kodanik kergendunult ega märka enam ülejäänud sõnade mõtet.

Kuid nii jutustuse kui filmi tegelik diskussioon kulgeb hoopiski ümber vaba valiku küsimuse. Teisisõnu, kas inimesele jääb alles võimalus ise vabalt otsustada, kui keegi teab midagi tema tulevikust. Tõenäoliselt peaks olema vaba tahte kaotus võrreldes kuritegude ennetamisega inimesele suurema väärtusega ja rohkem erutav teema. Kõik sõltub aga ju asjade esitamise järjekorrast.

Miks mitte alustada järgneva teema puhul söömisega? See saab olema maitsev, sest toidu valmistamsel on arvestatud sööja eelistustega. Lisaks on pakutav toit odav ja selle kättesaamiseks ei pea üldse ootama. Kiirsöögikett McDonalds hankis 300 miljoni dollari eest kliendisuhete analüüsiks tehisintellekti arendava firma "Dynamic Yeld".

Viimase paarikümne aasta suurima investeeringu õigustamiseks kavatseb kuulus hamburgeri söögikoht rakendada tehisintellekti klientide soovide ennetamiseks. Arvesse võetakse kõike, mida võib kliendi kohta näha: näiteks sugu, vanust, kehaehitust, kellaaega, ning mida klient teeb ehk mida esimeseks tellis, et pakkuda seepeale menüüs talle järgmisi sobivamaid valikuid. Lõpuks arvestab kõikide söögikoha külastuse andmeid koguv süsteem ka ilmaga ja võib-olla isegi poliitilise kliimaga. Sombusemal päeval või stressis võivad olla inimeste maitseeelistused ja isu sooja, kuiva või külma ilmaga teistsugused.

Firma testis süsteemi eelmisel aastal mõnedes USA söögikohtades ja kavatseb juurutada seda alanud aastal üle riigi. Seejärel jõuab kätte nutika menüü tehnoloogia ülemaailmse rakenduse faas ja ka Eestis võib juhtuda, et tühja kõhu käes vaevlev klient siseneb söögikohta ega tea, mida süüa, kuid imeväel on menüüs just see, mida tahtnuks ta valida.

Õnneks on pakutav seekord ka soodushinnaga, eriti kui võtta juurde mõned ainult rõõmu põhjustavad lisad. Klient on rahul, et lõpuks ometi üks ettevõte, milles saab ta valida just seda, mida tahaks ja ta tunneb end tõeliselt vabana.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".