Kas internet võib hakata elama iseseisvat elu? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Internet
Internet Autor/allikas: Dennis Skley / Wikimedia Commons

Kas üha laienevat internetti ning hoogsalt arendatavat tehisintellekti võiks pidada organismiks, millel käia oma evolutsiooniline rada? Ehk võib koguni juhtuda, et ühel hetkel võtab digitehnoloogia ohjad enda kätte? ERR Novaatori vestlusringis arutlesid nende küsimuste üle Tartu ülikooli arvutusliku neuroteaduse vanemteadur Raul Vicente ning arvutiteaduste doktorandid Ardi Tampuu ja Ilya Kuzovkin.

Hiljuti kolme California ülikooli teadlase poolt avaldatud teadusartikkel kutsub mõtlema digitaalsest tehnoloogiast kui organismist, mis võib omasoodu areneda. Kuidas teie sellele lähenemisele vaatate?

Raul Vicente: Lugesin mullu üht artiklit, kus seisis, et masinate tõusu pärast pole mõtet muretseda, sest nende edu tähendab ka meie eduteed. Kui 1940-tel kogu arvutitehnoloogia alles alustas, siis olid inimestel sarnased küsimused. Tolle artikli kohaselt juhtus tegelikult hoopis see, et inimkond ise arenes tänu arvutitele palju kiiremini, sest arvutitehnoloogia muutis viise, kuidas me õpime ning infot otsime. Seega, mida intelligentsemaks muutuvad masinad, seda paremad oleme ka meie ise teatud ülesannete täitmisel.

Ilja Kuzovkin: Kuni me räägime süsteemist, millel ei ole intellekti, siis selle areng ja kasv ei vii teda mingile uuele tasemele ja seal me ei saa organismist rääkida. Mulle tundub, et peab toimuma teatud üleminek. Niikaua kui süsteemil ei ole oma tahet, siis ei ole kasu sellest, kui vaatleme seda organismina.

Kas meil oleks võimalik täheldada mingeid märke või sümptomeid, et tehisintellekt areneb ja võib ühel hetkel üle võtta?

Vicente: Keerulistes süsteemides võivad üleminekud uude olekuse ehk faasisiirded mõnikord toimuda väga kiiresti. Samas paljud teised üleminekud toimuvad aeglaselt ja sujuvalt. Tehisintellekti puhul ei tea me, milline variant tööle hakkaks.

Ardi Tampuu: Kui võrdleme organisme, siis mõnesid neist peame teadvust omavaiks ja teisi jälle mitte. Mõned on lihtsalt rakukogumid, mis teevad midagi kahepoolselt kasulikku ja sellised on praegu ka meie suhted internetiga. Kõik inimesed ja arvutid on nagu rakud, mis suhtlevad ja teevad midagi koos. Me ei vaata selliseid organisme, nagu neil oleks oma vaba tahe. Ühel evolutsioonilisel hetkel aga muutusid organismid intelligentsemaks ja neil tekkis nii vaba tahe kui ka eesmärk. Kui me mõistaksime loomariigis toimuvaid sarnaseid üleminekuid, siis see aitaks meil mõista, kui internet asuks oma vaba tahet rakendama.

Vicente: Mis on taoliste süsteemide ehitamise maksumus? Inimesed küll muretsevad, mis tulevikus tehisintellekti omavate süsteemide puhul juhtub, ent samas on olemas ka arvamus, et nende mitte loomine võib samuti olla kulu.

Tampuu: Me muretseme, et tehisintellekt võtab üle, kuid võib-olla seisavad inimkonna ees palju suuremad ja pakilisemad ohud, mida võiksime tehisintellekti abi kasutades lahendada? Võib-olla peaksime mõtlema, mis läheb maksma see, kui me ei ehita nutikaid süsteeme? Hinnaks võivad olla sõjad, nälg ja katastroofid ehk probleemid, mida intelligentsed masinad võiksid meil aidata lahendada või vältida.

Kas peaksime ehk mõtlema digitehnoloogiast kui arenemisvõimelisest organismist?

Tampuu: Pigem on see küsimus filosoofidele kui meile. Ja võib-olla ka bioloogidele, kes defineerivad termineid nagu organism, sümbioos ning nendevahelised suhted.

Kuzovkin: Hetkel digitehnoloogia ei arene lihtsalt omaette. Ma võin seda oma panusega paremaks muuta, aga siis ma teen lihtsalt oma tööriista paremaks, seda protsessi ma evolutsiooniks ei nimetaks. Ma ei võrdleks seda veel organismiga, sest sel ei ole oma eesmärki.

Tampuu: Kui internet on organism, siis on ka inimkond organism, sest internet on kogum seal olevate ja tegutsevate inimeste tahte väljendusest. Muidugi võime mõelda ju inimkonnast kui tervikust, mis areneb, kuid ilmselt ei peetud selle küsimusega seda silmas.

Millised võiksid olla hüved või ka väljakutsed, kui võtame vaatenurga, et meil on tegemist areneva organismiga?

Tampuu: Ma usun, et internetist kui organismist mõtlemine läheb sellesse suunda, kus mõeldakse Maast või biosüsteemist kui organismist. Siin võib näitena tuua Gaia-teooriad. Usun, et kui plusside ja miinuste peale mõelda, siis loob see hulga müüte, nii nagu Maa nägemine organismina on selle ümber loonud maagilise religioosse aura. Ma ei tea, kas see toimuks samamoodi ka interneti puhul.

Kuzovkin: Mulle teeb selliste küsimuste puhul muret see, et kõigepealt teevad inimesed ettepaneku: “Mõtleme internetist kui organismist” ja asuvad alles seejärel mõtlema, milleks meile seda vaja on. Pööre toimuks siis, kui me esmalt otsustaks, miks interneti organismina vaatlemina oluline on ja mis on selle eesmärk. Siis saaksime ka seda organismi defineerida ning muutuks mõttekaks küsimus, kas selline vaatepunkt on kasulik või mitte.

Tampuu: Alati on kasulik vaadelda nähtusi erinevate vaatenurkade alt. Kas vaadelda internetti kui üht nähtust või pigem erinevate nähtuste kogumit? Mõlemad perspektiivid annavad meile midagi. Sellega on samamoodi, nagu me vahel vaatame aju ühe suure süsteemine või uurime hoopis iga rakku eraldi. Interneti ühe tervikuna vaatlemine võib anda meile parema arusaamise parajasti päevakorral olevatest suundumustest, teatavate tegevuste või käitumuslike nähtuste kiirenemist. Samas, kui uurida ainult interneti alasüsteeme, siis võib suurest pildist ilma jääda.

Vicente: See on seotud komplekssete süsteemidega, kus süsteemi püütakse vaadata terviklikust vaatepunktist. Sellistes süsteemides on keerukus, mis pole osadele taandatav. Seega tuleb süsteemi vaadelda hoolonina, kuna süsteemi osade vaheline interaktsioon loob infoga sünergiat, mida me ei näeks eksisteerivat, kui vaatleksime süsteemi isoleeritud osade kaupa. Kui aga tagasi tulla selle juurde, kas internet on elav ja arenev organism, siis Dawkinsil on meemiteooria, mis sedastab, et sarnaselt geenidele levivad ka meemid. Neist kõige edukamad jäävad peale ja on võimelised kiiremini levima. Sellest vaatepunktist võib vaadata ka infot miskina, mis levib ja evib valikukriteeriume. Ka selliseid, millist infot tuleb näiteks ülejäänust rohkem paljundada.

Ehk on kõikjal kaasaskantavad nutitelefonid üks märk inimese ning tehnoloogia suuremast lõimumisest? (Foto: Kris Krüg / Wikimedia Commons)

Inimkond on olnud tehnoloogia suhtes ikka pisut ettevaatlik. Mullu kirjutasid Elon Musk, Jaan Tallinn ja paljud teised avaliku kirja, milles hoiatasid tehisintellektiga varustatud autonoomse militaartehnika eest. Kas selles vallas oleks võib-olla vaja mingit ülemaailmset lepingut?

Kuzovkin: Ma arvan, et on tarvis küll. Praegu võib see paista ulmena ning seda pole veel leiutatud. Keegi ei tea isegi seda, kas tehisintellekti loomiseks vajalik samm on väike või hoopis suur. Kuna me ei tea, millal üleminek juhtuda võib, tuleks meil ette valmis olla. Isegi kui see juhtub pika ajavahemiku pärast, ei teeks juba praegu paika pandavad reeglid halba.

Tampuu: Ma arvan, et too kiri polnud avaldatud selles hirmus, et robotid saavutavad vaba tahte ning asuvad inimkonna vastu võitlema. Pigem on kirja idee selles, et me ei soovi, et kellelgi oleks arsenalis olemas robotid, mis võivad inimesi tappa. Mullu toimunud rahvusvahelisel masinõppekonverentsil ICML rõhutasid mitmed juhtivad teadlased, et pigem peaksime olema ettevaatlikud inimeste suhtes, kes soovivad sellist tehnoloogiat enda huvides ära kasutada. Masinate osas pole tarvis muret väga tunda... Seega ei soovi me, et tohutus rahahulgas suplevad firmad nagu näiteks Google või Apple saaksid ligipääsu tapjarobotitele. Kuna nad on ilmselt rikkamad kui mõnigi valitsus, siis võiksid nad teoreetiliselt kogu maailma üle võtta. Peaksime jõudma kokkuleppele, et keegi ei tee selliseid asju, sest siin on märgatav sarnasus tuumarelvaga: me ei soovi, et seda omaks keegi, keda me ei usalda. Seega ei peaks me ka selliseid tehnoloogiaid arendama. Lõppkokkuvõttes on oht siiski pigem inimestes, kes võivad tehnoloogiat kurjasti ära kasutada.

Vicente: Samas võiks ka küsida, kas see on hetkel kõige põletavam küsimus? Viitaksin siinkohal DeepMindi asutajale Demis Hassabisele, kes toob näite ülerahvastatuse probleemist Marsil - kindlasti mingil hetkel inimkonna ajaloos saab sellest probleemist tõsine mure. Aga see hetk on veel kaugel ja me ei raiska sellega tegelemisele ressursse. Samamoodi on Hassabise arvates ka tehisintellekti probleem veel üsna kaugel. Minu arvates on hea hakata juba ette mõtlema ja potentsiaalselt on tegu ohtliku probleemiga, milleks tuleks valmis olla. Aga mida rohkem ressursse selle küsimusega tegelemisele paneme, seda vähem jääb neid muuks. Seega usun, et inimkonna võimalik alistamine masinate poolt ei ole hetkel kõige olulisem küsimus.

Tampuu: Ma arvan, et sellise algatuse nagu OpenAI ja eelmainitud kirja eesmärk on teha arendustegevus avalikuks. See võimaldaks kindlustada, et keegi ei arenda neid tehnoloogiaid salaja.

Kuzovkin: Enne käis läbi võrdlus tuumaenergiaga, aga siin on erinevus, sest tuumarelva loomiseks on tarvis tõesti palju ressursse. On ju riike, mis on aastakümneid tuumarelva püüdnud luua. Kui võtame vaatenurga, et ka see uus tehnoloogia on sarnaselt tuumarelvastusele ohtlik, siis avalikuks tegemine võimaldab igaühel väga lihtsalt luua enda otstarbeks kas või tapjadroon. Seega ma ei näe kuidas antud juhul avalikuks tegemine meid kaitseb.

Tampuu: OpenAI asutavas tekstis öeldakse, et nad kavatsevad avalikustada tehnoloogiat senimaani, kuni see on ohutu. Kindlasti ei tehtaks tehisintellektiga tapjaroboteid puudutav info täielikult avalikuks. Üks nende eesmärke on ka defineerida, kus on piirid ja mis on turvaline.

Vicente: Mõnikord puutume juba praegu kokku praktiliste protsessidega, milles sisaldub tehisintellekti. Võtame näiteks isejuhtivad autod, kus tasub juba muretseda, et milliseid otsuseid konfliktiolukorras lahendatakse. Siin on konkreetne stsenaarium ühes paljude filosoofiliste ja eetiliste küsimustega, kus eelnevalt kokkulepitud reeglid oleksid kasulikud.

Kokkuvõtteks, mis on teie isiklik vaade, kuhu inimese ja masina sümbioos on arenemas või peaks arenema?

Vicente: Ma arvan, et see koosareng on juba toimumas. Tänu arvutile õpime ja suhtleme varasemaga võrreldes teistmoodi. Seega on selge, et võime praeguse tehnoloogiaga koos areneda, tegu pole mingi tulevikustsenaariumiga, vaid see on juba juhtumas.

Tampuu: Me ei pea ju enam arvutama või võtma tuletisi peast. Kõike ei pea enam mälus kandma, sest kõik on ligipääsetav. Suure ajumahu vajalikkus on vähenenud ja võib-olla järgmistel põlvkondadel on hoopis suur töömälu, mis võimaldab samal ajal hoida peas erinevaid asju või leida nähtuste vahel ühendusi. Ehk vajame suuremat loovust, sest teadmised on kõigile kättesaadavad.

Vicente: On olemas raamat nimega “Beautiful question”, milles autor kirjeldab seda, kuidas teadmised on ainsa hiirekliki kaugusel. Üha suurem arv töökohti ei pruugi enam tähtsaks pidada mälumahtu või seda, kui palju fakte sa tead. Pigem on oluline tulla lagedale heade küsimustega, lahendamaks probleeme ja diagnoosida, mis võib valesti olla. Kui enne oli firmas parim töötaja see, kes teadis kõigest kõike, siis nüüd on nutikas see, kes tõstab esile olulisi küsimusi ja teeb ettepanekuid parendamiseks.

Kuzovkin: Ma nõustuksin samuti mõttega inimeste ja tehnoloogia koosarengust, sest see juba toimub. Ulmekirjanduses on oluline idee küborgist ehk elusolendist, kelle kehasse on siirdatud tehnoloogia. Kui me aga täna inimesi vaatame, siis on kõigil nutitelefonid. Tegu on elektroonilise seadmega, mis on sisuliselt siirdatud su taskusse. Seega on inimese ja tehnoloogia areng juba praegu väga tihedalt seotud.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: