Lili Milani ebateaduse levikust: inimesed usuvad seda, millesse neile uskuda meeldib ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibold/ERR

Ebateaduse levikut soodustab vähene allikakriitilisus, leiab Eesti Geenivaramu vanemteadur Lili Milani ja nendib, et isegi teadlased peaksid pidevalt jälgima, mida täpselt nende sõbrad ja sugulased ühismeedias jagavad.

Kes me oleme ja kust me tuleme? Meie pärilikkuse määravad ära geenid ja geenivaramu on selle aasta jooksul suurprojekt olnud. Esimese asjana tahaks ma teada, kuidas on see projekt käivitunud? Kas kõik on käima läinud loodetud mahus?
Alguses läks sellise tempoga käima, et meil läks keeruliseks. Need digitaalsed nõusolekuvormid, mida allkirjastati, ummistasid meie servereid, aga pärast suve jooksul see tempo natukene langes. Kõige suuremad entusiastid olid juba tulnud. Siis pidime olema natuke leidlikud ja pingutama, kuidas jõuda kõigi inimesteni. Meile tulid appi apteegid. See võimalus, et sai apteegis ka vereproovi anda, aitas meid kõvasti. Nüüd aasta lõpus tempo tõusis, nii et labor juba kurdab: "Palun mitte nii kiiresti".

Nii et inimesed tõttavad geeniproovi andma, aga tegelikult tahavad kõik teada, mis on see reaalne tulemus? Mis lõpuks geenivaramust välja tuleb?
Teatud geenivariandid või -mutatsioonid on seotud väga kõrge haigestumisriskiga. Väga paljudel neist inimestest ei ole seni tuvastatud, et neil see kõrge risk on, kui oleme kasutanud seda geeniinfot, et nendeni jõuda, kellel on näiteks perekondlik hüperkolesteroleemia ehk kõrge kolesterooli tase ja suurem risk südame-veresoonkonnahaigusteks või kellel on rinnavähiriski tõstev mutatsioon.

Me jõuame nende inimesteni. Arstid kutsuvad nad vastuvõtule ja saavad siis kasutusele võtta ennetavaid meetmeid, et need haigused ei avalduks või et nad saaksid lükata võimalikult kaugesse tulevikku. Kui avastada näiteks rinnavähikoldeid varakult, siis on need ka oluliselt paremini ravitavad.

Kas on loota, et Eesti rahva tervis hakkab kiiresti paranema?
Ma arvan, et kui jätame ära selle sõna kiiresti, siis arvan, et on lootust, et suudame oma tervishoiusüsteemi tõhusamaks muuta. Kui arst hakkab mingisugust ravimit välja kirjutama, siis toimuks juba tema töölaual see kontroll, kas antud inimesele sobib see ravim või annus või mitte.

Aga väga paljud inimesed ei taha üldse ravimit võtta. Nad ei usalda ravimeid. Selle asemel nad tarvitavad muid erinevaid tooteid, produkte, millest mõned kohati on päris kahjulikud. Kuidas te vaatate sellele murele?
Loomulikult on kahju, aga see on nii, et paljudel ravimitel on väga ebameeldivad kõrvaltoimed osadele inimestele. Tavaliselt on see väike osa elanikkonnast, kellel tekib selline ebameeldiv kõrvaltoime, aga kui kõik ravimid kokku võtta, siis see on tõsisem probleem. Selle tagajärg ongi see, et ravimeid toodetakse ja võetakse n-ö keskmise inimese järgi, aga sellist inimest pole tegelikult olemas.

Kui meil on võimalik geeniandmete põhjal natukene seda personaliseerida, natukene paremini valida indiviidile erinevate ravimite vahel (välja) just selle, mis võiks nende puhul paremini toimida, või selle annuse, mis võiks tema puhul paremat toimet avaldada, ilma et tekiksid kõrvaltoimed, siis ma loodan, et see võiks inimeste usaldust ravimite suhtes tõsta.

Aet Süvari ja Lili Milani Autor: Kairit Leibold/ERR

Kas sama võib kehtida vaktsineerimise kohta, mille puhul on seda usaldamust ka kohati päris palju?
Jah. Ma arvan, et vaktsineerimise korral tuleb tunnistada, et meil teadlastena on teaduskommunikatsioon ebaõnnestunud sellel teemal, et miks vaktsiinid nii olulised on. Tõepoolest on mõnel suurem oht kõrvaltoimeteks või allergilisteks reaktsioonideks, aga need on ühiskonnast üliväike osa.

Kui me mõtleme sellele, kui palju elusid vaktsiinid on päästnud ja kui oluline on see, et vähemalt 95 protsenti elanikkonnast oleks vaktsineeritud, et need haigused ei hakkaks uuesti levima, peame sellel teemal kindlasti edasi rääkima ja mõtlema, kuidas saab rahva usaldust tõsta, et vaktsiinid on tõepoolest vajalikud ja aitavad elusid päästa.

Üks asi on vaktsineerimisvastasus, aga selline vastasus terve mõistuse ja teadusetuse vahel on tõusnud laiemalt. Kas see tekitab teis teadlastena ka muret? Näeme nii palju just seda, et tekivad libauudised ja lamemaalased ja kõik see. Kas see on midagi sellist, mille pärast peaksime rohkem muret tundma ja kui, siis kuidas me sellega võitlema peaksime?
Kindlasti see on probleem ja seda on kurb tõdeda. Kindlasti natukene (on siin olulised) ka sotsiaalmeedia poolt tekkinud sellised mullid või ühiskonnagrupid. Seda, millesse sa usud, seda siis sotsiaalmeedias rohkem näed. Kui sa näed kuskil mingisugust mitteteaduslikku artiklit, suvalist teksti, mis seda (usku kinnitab), siis sa jagad seda ja usud sellesse.

Suur probleem on kindlasti ka see, et inimesed ei vaata allikaid, kas sellel on tõeliselt vettpidav teaduslik alus või mitte. Me peame kindlasti teadlastena kogu aeg jälgima, mida meie vanemad või sõbrad näiteks sotsiaalmeedias jagavad. Me oleme vennaga mitu korda emale öelnud, et ema, mida sa nüüd jagasid, see on täiesti valeuudis. Siis ta võtab selle näiteks Facebookist maha.

Aasta säravaimad tähed: Aet Süvari ja Lili Milani Autor: Kairit Leibold/ERR

Nii et (seda esineb) isegi teadlaste perekondades?
Jah, no ikka! See on see probleem, et kui keegi arvab, mida kõike see sibul näiteks ravida võib ja näeb mingit artiklit selle kohta ja seda jagab, siis see levib ja kõik arvavad "Jaa-jaa, ma nägin ka seda uudist". Ma arvan, et sotsiaalplatvormide juhid peavad võtma seda sotsiaalset vastutust ka. Tegelikult on nad väga võimelised arendama filtrit, mis ei laseks läbi valeuudiseid, (et) botid või trollid ei saaks nii palju ühiskonnadebatti tegelikult mõjutada ja polariseerida.

Terve mõistusega peab tööd tegema, aga kuidas teile muidu tundub, kas Eesti rahvas on terve rahvas? Mida geenid näitavad?
No mitte ainult geenid, aga statistika näitab, et Eestis tegelikult on kardivaskulaar-suremust rohkem kui võiks olla. See ei ole tegelikult geenides, see on elustiilist, võib-olla liigsest alkoholi tarvitamisest ja suitsetamisest.

Aga me ei või ajada seda geenide kaela, et ma tahan alkoholi juua, sest see on mul geenides.
Ei, seda ei ole. Ei ole ühtegi kardiovaskulaarhaigustega seotud geenivarianti, mis oleks eestlaste seas sagedasem kui mujal. Meie lootus on, et geneetilist tagasisidet andes visualiseerime seda koos elustiilist tingitud riskifaktoritega, et praegu teie geenide järgi on teil näiteks madal või kõrge geneetiline risk, aga oma elustiiliga te saate seda oluliselt langetada või siis hoida madalal, kui olete endiselt füüsiliselt aktiivne, toitute tervislikult, ei joo liiga palju, jätate suitsetamise maha jne.

Me rääkisime väga palju sellistel murelikel teemadel, mis on raske ja millega me peame võitlema, aga kindlasti on geeniteadlase elus ka väga palju sellist, mis teeb rõõmu. Mis on see, mis paneb teid helge pilguga tulevikku vaatama?

Noored, targad doktorandid, tudengid, kes tulevad meie juurde ja mõtlevad kaasa, kuidas neid Eesti geenivaramu terviseandmeid, geeniandmeid, elustiiliandmeid koos analüüsida, et leida uusi seoseid haiguste ja geenivariantide vahel või ravimite kõrvaltoimete ja geenide vahel. Igasugune avastus annab rõõmu. Kui me leiame uue seose või suudame mingeid seoseid valideerida ja siin rakendada, et uusi mudeleid arendada.

(Liigume) väikeste sammudega, aga koostöö arstidega, kus arstid tulevad ja hakkavad mingit teemat edasi vedama ja tervishoiusüsteemi sisse juurutama. Need on kõige suuremad rõõmud..

"Aasta säravaimad tähed" on ETV ekraanil pühapäeval, 30. detsembril kell 21.30.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: