Õigusteadlane: ränderaamistiku poleemikas on vastutus nii poliitikutel kui ka teadlastel ({{commentsTotal}})

Õigusteadlane ja advokaat Birgit Aasa.
Õigusteadlane ja advokaat Birgit Aasa. Autor/allikas: Erakogu

Eesti meedias ja poliitilises debatis lahtirullunud ÜRO ränderaamistiku poleemikal on üks oluline aspekt, mis seni jäänud suurema tähelepanuta: kogu avaliku ning poliitilise diskursuse sisuliseks algatajaks ja otsustavaks kaalukeeleks sai kahe Eesti teadusmaastikul kõrgelttunnustatud õigusteadlase arvamus raamistiku tähenduse ning õigusliku siduvuse osas ning see vastandus teiste erialaspetsialistide väidetule. Kogu arutelu analüüsib Euroopa Ülikool-Instituudi õigusteaduse doktorant ja advokaat Birgit Aasa.

 Avalikkusele esitati kaks "tõde". Juristi ja õigusteadlasena teeb see mind murelikuks ning tõstab teravalt ka Eesti kontekstis esile viimaste aastate ohtlikud tendentsid nii Euroopas kui maailmas laiemalt: tõejärgne ajastu, valeuudised, ühiskondlik polariseerumine ning nendest tulenevalt populismi, poliitikute, meedia ja teadlaste roll ning vastutus uue reaalsuse käsitlemisel.

Demokraatia tervisliku toimimise eeldus on objektiivsete faktide kättesaadavus laiemale avalikkusele ning sellele järgnev faktipõhine poliitiline debatt konkreetses ühiskonnas kehtestatavate poliitikasuundade ja ühiskonna väärtustel põhinevate valikute üle.

Aga kes vastutab faktide kättesaadavuse ning nende objektiivsuse ja tõeväärtuse eest? Eelkõige meedia, kuid samaväärselt meediale avaldavad avalikuks diskussiooniks vajaminevaid fakte isikud: teadlased, eksperdid, arvamusliidrid, poliitikud, aga ka tavainimesed.

Teadlaste rollist ühiskonnas

Teadlased ja eksperdid omavad siinjuures erilist usalduspositsiooni avaliku arvamuse tekitamisel ning mõjutamisel. Teadlasi usaldatakse nende institutsionaalse hariduse, harituse ja eeldatud võimekuse tõttu käsitleda ja lahendada keerulisi reaal-, humanitaar- või sotsiaalteaduslikke probleeme objektiivselt, põhjalikult ja tasakaalukalt, teaduslike meetoditega.

Usaldus on sotsiaalne kapital, mis lihtsustab ühiskonna toimimist – selle asemel, et iga esitatud fakti eraldi üle kontrollida, mida me tavainimeste ja poliitikute puhul tihti ju teeme, võtame teadlaste esitatut kui eelduslikult tõest ja objektiivset. Sellise laiapõhjalise usaldusega kaasneb aga ka vastutus, millest teadlased oma tegevuses, eelkõige avalikus tegevuses, peavad lähtuma.

Üks sellise vastutuse osa on Eesti teadlaste eetikakoodeksis väljendatud kohustused säilitada ekspertiisi tegemisel sõltumatus, teha ekspertiisi ausalt, erapooletult ja vastutustundlikult ning kui teadlane ei saa või suuda jääda erapooletuks, peaks ta keelduma eksperdina esinemisest.

Inimene on poliitiline olend, meil kõigil on mingil määral teatud poliitilised veendumused ja arusaamad. Erinevad ei ole ka teadlased. Kuid, mis on teadlase puhul erinev, on see, et vähemalt avalikkuses eksperdina esinemisel, peab ta kas (a) aduma oma poliitilisi vaateid ja tagama, et need ei mõjutaks teda oma ekspertiisi kuuluvate faktide, järelduste ja selgituste avalikkusele kommunikeerimisel, või (b) avalikustama oma poliitilise või muu kallutatuse sõnaselgelt ning seejärel esitama oma arvamuse tavainimese (või arvamusliidrina), mitte aga teadlasena.

Sellisel juhul on see arvamus üks tavapärane poliitiline arvamus, millega saab väärtuspõhiselt vastavalt kas nõustuda või mittenõustuda, selles esitatud fakte kas uskuda või mitte uskuda (neid kontrollida), kuid mida ei saa võtta a priori faktiliseks aluseks poliitikate kujundamisel.

Teoreetiliste ja ideoloogiliste lähtepunktide avalikustamine on seejuures ka üks teadusliku meetodi komponent: see võimaldab tulemit hinnata, testida ja kritiseerida. Ning hea teadlane peab eelduslikult käsitlema oma uurimisobjekti tasakaalukalt ja igakülgselt, tuues välja kõik võimalikud asajassepuutuvad aspektid ja argumendid.

Kui teadlane seda ei tee, avab ta taas oma teadustöö kergesti tehtavale kriitikale. Teadlased ei tohiks endale lubada pooltõdede või poole tõest esitamist.

Siduv või mitte?

Kuidas on siiski võimalik, et avalikkuse ette jõudis kaks diametraalselt erinevat väidet ÜRO ränderaamistiku siduvuse ja tähenduse kohta? Välisministeerium ja ühed õigusteadlased väidavad, et raamistik pole siduv ja teised õigusteadlased rõhutavad, et pakt võib muutuda siduvaks, või et "selles sisalduvat võidakse hakata kasutama normidena"?

Mis on tõde? Mina juristina julgeks üksnes väita, et tõde, nagu keeruliste ühiskondlike nähtuste puhul ikka, ning rahvusvaheline õigus on üks paganama keeruline ühiskondlik nähtus, on kusagil vahepeal ja seisneb lauses: "Raamistik pole õiguslikult siduv, aga...".

Ja see on koht, kus peaksid avalikku diskussiooni sisenema teadlased, selgitamaks avalikkusele täpselt, igakülgselt ja fakti-, mitte emotsiooni- või ideoloogiapõhiselt, mis tegelikult järgneb sõnale "aga".

Jah, on olemas teoreetiline, kuid väga vähetõenäoline võimalus, et raamistikus sisalduv muutub kunagi ettemääramatus tulevikus rahvusvahelise tavaõiguse normiks, kui toimuvad teatud sündmused, aga Eesti riik saab seda vältida teatud meetmete ja tegevustega.

Selgitada oleks tulnud, mida tähendab rahvusvaheline tavaõigus, kuidas see tekib, mis on selle praktilised näited lähiminevikust ja kaua selle kujunemine aega võtab. Missugune praktiline erinevus on juriidilisel ja poliitilisel siduvusel. Minul juristina tekkis omakorda küsimus mis on poliitiline siduvus ja kas see on üleüldse midagi, mis kuulub õigusteadlaste kompetentsi?Mis on kohalduvad rakendusmehhanismid – sh kas tõesti eksisteerib võimalus, et Eesti riik kaotab enda tahtele vaatamata võimaluse kujundada oma rändepoliitikat?

Kõik eelnimetatu aga eelmise nädala diskussioonist suuresti puudus. Avalikkuse ette visati vaid pool tõest – koll nimega rahvusvaheline tavaõigus, ilma selgitusteta, mida see täpselt endast kujutab ning mis tingimustel ja kuidas riik seda vältida saaks.

Väideti, et ränderaamistikuga liitumisel piirab riik oma iseotsustusõigust ja suveräänsust ning isegi et raamistik muudab migratsiooni inimõiguseks, õigusvastase rände õiguspäraseks ning inimestel tekib õigus asuda elama endale meelepärasesse riiki. Leian, et kõikidel õigusteadlastel on praegu väga oluline moraalne vastutus rõhutada, et viimased neli väidet on selgelt valed ning ühe õiguslikult mittesiduva dokumendi muutumine rahvusvaheliseks tavaõiguseks ei ole sugugi lihtne ega kiire protsess, ning, veelgi enam, riik saab seda ise enda suhtes vältida nn järjekindla vastuolija doktriini kasutamise kaudu ehk lahendus, mille professor Lauri Mälksoo sisuliselt ka välja pakkus.

Õigusliku siduvuse välistamise deklaratsiooni lisamine raamistikule, mis ise on sõnaselgelt õiguslikult mittesiduv on aga diplomaatiliselt ehk mitte kõige viimistletum. Erialaeksperdi pakutav lahendus võiks jällegi olla analüütiline, mitte liigselt lihtsustav.

Mina leian, et järjekindla vastuolija doktriini kasutamine nõuab eelnevat väga põhjalikku analüüsi raamistikus sisalduvate riigil juba olemasolevate ja uute kohustuste osas ning sellele järgnevat sisepoliitilist arutelu, millised viimastest on tõesti Eesti riigile ja ühiskonnale vastuvõetamatud.

Selline harjutus omaks seejuures nii avalikkust harivat ja avalikku debatti edendavat kui ka poliitilisi piirjooni selgitavat mõju, kuna paljudel parempopulismi kalduvatel poliitilistel jõududel on konkretiseeritud õiguslike kohustustega silmitsi seistes ilmselt pigem keeruline omistada ränderaamistikule seda, mida seal kirjas ei ole.

Vastutustundliku kommunikatsiooni vallas tegid seejuures vigu ja polariseerusid mõlemad pooled. Valitsus ja välisministeerium oleksid võinud juba enne poleemika tekkimist tõlkida, analüüsida ja avalikustada, kuidas raamistik võib tulevikus õiguslikult siduvaks saada, millised selles sisalduvad kohustused on juba Eesti riigile siduvad ning millised mitte ning algatada faktidel ja analüüsil põhineva ühiskondliku debati.

Õigusteadlased oleksid saanud oma arvamusi esitada faktipõhisemalt, tasakaalustatumalt, selgitades avalikkusele oma ekspertiisi objekti täielikult, igakülgselt ja näidetega. Eelkõige aga hoiduda ise poliitiliste ja ideoloogiliste (tihti ka tõendamata) arvamuste tõe pähe esitamisest ning ühiskonnas hirmu ja polariseerituse tekitamisest. Või siis oma erapoolikuse sõnaselgelt avalikustama, teadlase mütsi kandmisest keelduma ning esitama oma arvamuse arvamusliidrina.

Tagajärgedest

Teadlased ei tee poliitikaid. Eriti kui see puudutab sügavalt väärtuspõhiseid poliitikaid. Neid teeb demokraatlikel valimistel poliitiliselt vastutav valitsus. Samas olid just teadlaste ja õigusekspertide väljaütlemised nii ajendiks kui kaalukeeleks valitsuse eelmise nädala otsuse või õigemini otsustusvõimetuse taga.

Kõige selle valguses muretsen, kas diskussioonis oma arvamusi esitanud teadlased, eksperdid ja poliitikud saavad aru, et suurim oht Eesti suveräänsusele pole mitte üks ÜRO rändedokument ega ka legaalne või illegaalne ränne iseenesest, vaid globaalne tendents liikuda multilateraalse maailmakorralduse asemel unilateraalse maailmakorralduse poole. Ehk tugevama õigus rahvusvahelise õiguse, kokkulepete ja liitlassuhete asemel.Lihtsate lahenduste ja lühiajalise poliitilise omakasu eelistamine süsteemselt, analüütiliselt ja faktipõhiselt keeruliste sotsiaalsete ja majanduslike probleemidega tegelemise asemel.

Kõik see on omane viimase aja populistlikele valimisvõitudele ja valitsemismustritele, kellega ühte paati vähemalt rahvusvahelise reputatsiooni mõttes Eesti neljapäeval astus.

Ma muretsen õigusteadlasena ka selle pärast, kas kõik avalikus debatis osalevad teadlased saavad aru neile ühiskonnas määratud rolli ja usalduse olulisusest ning sellega kaasnevast vastutusest. Kui teadlastelt ei saa enam eeldada poliitilist erapooletust, põhjalikkust ja tasakaalustatust nende ekspertiisi kuuluva esitamisel, kannatab sellega lisaks konkreetse teadlase autoriteedile ka kogu teaduse tõsiseltvõetavus. Poliitikutel ja meedial kaob ratsionaalne põhjus teadlasi usaldada ning poliitikate kujundamisel neilt sisendit küsida.

Kui Eesti ühiskond kaotab teadlastes usaldusväärse pidepunkti tõe ja mittetõe eristamisel, jääb alles vaid ebakindlus ja lõputu relativism – Jürgen Ligi sõnadega: "Ränderaamistiku mõju on vaataja silmades."

Teaduse diskrediteerimine toob endaga ebateaduste, pseudoteaduslike teooriate ja väärarusaamade leviku, keeruliste ühiskondlike fenomenide lihtsustamise. Kahjuks ei ole see ka praeguses Eestis enam utoopia.

Birgit Aasa on doktorant Euroopa Ülikool-Instituudis, külalisdoktorant Columbia ülikoolis ja advokaat advokaadibüroos RASK.

Toimetaja: Marju Himma



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: