Vanad eestlased raiusid metsa talvel. Raietöö külmunud pinnast ei kahjusta ja mööda lund sai palgid ka kergema vaevaga koju lohistada. Metsategu külmal ajal on õige veel sellegipoolest, et haiged ja juuremädanikuga puud saab metsast välja viia terveid puid kahjustamata ning ka seeneeosed külmaga ei levi. Kuid nüüd pole see enam nii.

Kliima on muutunud, talved tihti soojad ja plusskraadide tingimustes saab peamiselt okaspuumetsi räsiv juuremädanik levida aastaringselt.

Juuremädanikud kujutavad endast okaspuupuistutes tõsist probleemi. Haigustekitajateks on peamiselt juurepess ja külmaseen, mida kogenud metsakasvatajad tunnevad , kuid mis algajal metsaomanikul võivad meele mõruks teha. Arutame, miks puudel juuremädanike kahjustused tekivad ning mida on võimalik teha kahjude ennetamiseks.

Haigustekitajad saavad eoste teel edukalt paljuneda siis, kui ööpäevane keskmine õhutemperatuur on plusspoolel. Iseäranis soodsat mõju avaldab seente levikule keskmise õhutemperatuuri tõus aastaringselt, aga eelkõige talvisel perioodil, mil põhiliselt metsi raiutakse.

Kardetust laiemalt levinud

Pehmete talvede tõttu on raietegevus ning puidu väljavedu piiratud või sageli võimatu. Muutunud kliimaoludes on hakatud palju raiuma ka väljaspool traditsioonilist talvist raieaega ja nii saavad kännud nakatuda seeneeostega aastaringselt.

Oluline tegur, millele siiani pole palju tähelepanu pööratud, on seente elujõulisus ja püsivus eelkõige puujuurtes, aga ka ümbritsevas mullas. Mädanikutekitaja suudab elada ja püsida nakatamisvõimelisena kuni 50 aastat, mis tähendab, et sama seen, mis nakatas juba raiutud metsapõlve puid, on nakatamisvõimeline ka uues metsapõlves.

Võtmetähtsusega on just substraat ehk juurepessule "söödavad" kännud ja juured. Teisisõnu: juurepess eksisteerib nii kaua, kuni on saadaval puitu. Seega, nakatunud kännud on metsas pikaajalised nakkuse levitajad.

Oluline aspekt, mida raiete puhul arvestada, on kasvukohatüüp. Juurepess kahjustab eelkõige viljakate kasvukohatüüpide okaspuupuistuid (peamiselt jänesekapsa-, sinilille- ja naadi kuusikud ning pohla-, jänesekapsa- ja jänesekapsa-pohla männikud). Juuremädaniku tekitajad on varjatud eluviisiga ning nende avastamiseks ja tuvastamiseks ei piisa visuaalsest vaatlusest ja hindamisest. Täpsemate hinnangute andmine eeldab põhjalikumaid analüüse.

Kui näiteks 2016. aastal tuvastati statistilise metsainventuuri (SMI) andmetel Eestis juuremädanikest tingitud kahjustusi 759,2 hektaril, siis sel aastal Eesti Maaülikoolis kaitstud magistritöös analüüsitud metsaregistri 2015. aasta andmetel oli juuremädanike kahjustuste hulk kuusele sobivates kasvukohatüüpides koguni 25 631,1 hektarit. Selgus, et andmete detailsemal analüüsimisel on erinevused mitmekümne kordsed ning juuremädanike kahjustuste hulka on hinnatud tegelikust tunduvalt väiksemaks.

Kohe ei märka

Juuremädanike kahjustused on sõltuvalt puuliigist erinevad. Hariliku männi puhul tõuseb mädanik harva kännupinnast kõrgemale kui 20 - 30 cm ning seetõttu pole sageli ka kännu pinnalt visuaalselt võimalik mädaniku olemasolu tuvastada. Kasvaval puul areneb haigus esialgu väliste sümptomiteta.

Mida enam seen puu juuri kahjustab, seda selgemalt ilmnevad ka välised haigustunnused (okaste värvuse muutmine, võra hõrenemine, puude kuivamine, vaigujooks tüvel). Halvas tervislikus seisukorras (kolletavad või pruunid võrad) kadakad männipuistus viitavad samuti juurepessu olemasolule.

Harilikul kuusel kahjustab juurepess seevastu eelkõige puutüve tsentraalosa (so küpspuit), mädanik liigub tüves ülespoole ning võib tõusta kuni 12 meetri kõrgusele maapinnast, rikkudes suurema osa puidust ja väärtuslikust sortimendist. Juuresüsteemis arenev haigus on samuti kaua aega väliste sümptomiteta. Kuigi kuusk suudab moodustada uusi peenjuuri ja elada veel kaua koos haigusetekitajaga, on nakatunud puud vastuvõtlikud tuulekahjustustele.

Kui haigusele viitavaid väliseid sümptomeid on ka harilikul kuusel raske märgata, siis pärast raiet on kändudel mädanik selgelt nähtav. Samuti on tuuleheite kuuskede juurte all sageli nähtavad juurepessu viljakehad.

Juurepessu levikut soodustavad puujuurte ja neid ümbritseva mulla tingimused (mullatemperatuur, veerežiim, mulla füüsikalised ja keemilised omadused), samuti puude vaheline juurekontaktide olemasolu ja liivmullad. Krooniliste haiguste mõju puidu kvaliteedile ja hulgale ning puiduressursi väärtusele on suurem kui ainult puude suremisest ja hukkumisest tekkiv kahju.

Juuresüsteemis levinud haigus on nakkuseallikaks teistele lähedal kasvavatele samaliigilistele puudele, sest juuremädanike tekitajad säilitavad elujõulisuse kaua pärast puude raiet või suremist. Seetõttu on ohustatud ka järgmise metsapõlve puistud alates uue metsakultuuri rajamisest.

Juuremädanike kahjustuste hulka suurendavad puistus teostatavad sagedased harvendusraied, samuti propageeritav püsimetsandus. Sõltumata raieliigist jäävad raiejärgsed kännud nakkustsentriks, olles juurekontaktide kaudu ühendatud ümbritsevate puudega (iseäranis kuusikutes) ning suurendavad haigusetekitajate toidubaasi veelgi. Hoogustub oluliselt juuremädanike takistamatu levik puude juuresüsteemis.

Külmaseen on sekundaarne seen, kes kahjustab eelnevalt mõne teise haigusetekitaja või keskkonnatingimuste nõrgestatud puid. Pigem on tegemist surnud puitu lagundava organismiga. Külmaseen levib paljunemisorganite ehk risomorfide abil ja need on lihtsalt leitavad puu koore alt. Püstiste eluspuude puhul on reeglina kahjustuse ulatus suurem tüve alumises osas ja kännulähedastes suurema diameetriga juurtes.

Mida teha metsa kaitsmiseks?

Kui haigus on juba puistus sees, siis on seda raske kontrollida ning haigustekitajast täielik vabanemine pole kahjuks võimalik. Küll on okaspuupuistutes võimalik kahjustusi ennetada. Juurepess levib puistusse eostega, nakatades kännu pinna.

Nakkuse leviku vältimiseks saab kännud töödelda näiteks juurepessu vastase biopreparaadiga (ROTSTOP®), eelistatult vahetult pärast raiet. Preparaat on hetkel mõjusaim meetod ka juba nakatunud puistutes kahjustaja mahasurumiseks. Eestis siiani tehtud uuringutest selgus, et biopreparaat toimib paremini männikändudel.

Tõrje efektiivsuse selgitamiseks kuusikutes on Eesti Maaülikooli metsapatoloogia töörühmas käimas praegu mitmed uuringud. Kuuseenamusega viljakate kasvukohatüüpide puistutes, kus eelnev metsapõlv polnud juurepessu nakatunud, on võimalik haigustekitajat eemal hoida õigete raievõtetega. Teisisõnu, teha hooldusraied siis, kui kändude diameeter on alla 10 sentimeetri ning seejärel kuni lõppraieni igasugust metsaraiet üldse vältida.

Rootsi ja Läti uuringud näitavad, et alla 10 sentimeetrise diameetriga kändudes on juurepessu nakkust oluliselt vähem võrreldes jämedamate kändudega. Eesti andmetele tuginev sarnane andmeanalüüs on hetkel käimas. Põhjus, miks väiksema diameetriga puud nakatuvad vähem, seisneb selles, et seeneeosed nakatavad väiksema diameetriga kände harvem ning puudel puudub veel juurkontakt naaberpuudega.

Püsimetsa majandamine, mis tähendab puistust puude valikulist raiet, soodustab paraku juuremädanike levikut sarnaselt hooldusraietega. Võimaliku meetodina nakkuskoormuse vähendamiseks on uuritud kändude juurimist, kuid ka see viis ei kõrvalda juuremädanike tekitajaid kasvukohalt, sest nakatunud juurte täielik eemaldamine mullast pole võimalik.

Juurepessule vastuvõtlike kasvukohatüüpidele okaspuupuistutes on lisaks preparaadi ROTSTOP® kasutamisele mõistlik rakendada puuliikide vaheldust, rajades nakatunud okaspuupuistu asemele lehtpuupuistu või okas- ja lehtpuu segapuistu.

Kuid ka siinkohal tuleb silmas pidada, et konkreetses kasvukohas kasvab kõige paremini ning on produktiivseim just sellesse kasvukohta sobivaim puuliik ehk peapuuliik. Planeerides uue metsapõlve rajamist ning kaaludes erinevaid alternatiive tuleks metsaomanikul leida kompromiss, mis arvestaks metsast saadavat tulukust ning kindlasti ka teisi tegureid, mis tulevikus võivad metsa ja selle kasvu ning arengut mõjutada.

Artikli panid kokku Eesti Maaülikooli teadlased: Tiia Drenkhan, Elisabeth Rähn, Kalev Adamson, Rein Drenkhan