ÜRO ennustuste järgi pidanuks aastaks 2017 olema juurdepääs internetile pooltel planeedi elanikest. Juurdepääsu mõõdikuks on tingimus, et küsitlusele vastaja on kasutanud internetti isiklikult viimase kolme kuu jooksul. Lõppemas on 2018. aasta ja see teetähis on ikka veel saavutamata. Peagi avalikustatavate andmete põhjal on interneti kasutajate juurdekasv viimased kolm aastat jätkuvalt aeglustunud. Kasutajaid tuleb juurde, aga üha aeglasemalt.

Olukord võib näida nii hea kui ka halvana. Nagu paljude heade asjadega on ka internetil tõsine varjukülg. Pikemat aega interneti juurdepääsu omanud riikides on andmevõrgu pahelisem ja õelam roll isegi suurenenud. Selles vaates võiks tunduda üleskutsed ülemaailmse andmevahetuskeskkonnaga liitumiseks häbematuna. Eriti arvestades esmakasutajate hõlpsalt ekspluateeritavat sinisilmsust ja oskamatust.

Teisalt tähendab 3,8 miljardi elaniku puudumine internetist ebavõrdsuse kasvu ja mahajäämuse süvenemist. Kasvav osa sotsiaalseid teenuseid pangandusest ja tervishoiust riigiga suhtlemiseni saavad teoks interneti kaudu, olles kanalina ühtlasi odavam ja kättesaadavam. Veebiruumis liigub oluline osa harivast teabest ja kasulikust informatsioonist, ettevõtlust toitvast infovoost, unustamata võimalust arvamusi avaldada ja kuulata teiste omi. Internetil on olnud selge positiivne efekt riikide majanduslikule edule, sealhulgas tootmisele ja tarbimisele. Seega on piisavalt põhjust minna kompromissile ja taluda internetiga kaasuvat halba neid trumpavate hüvede nimel.

Mahajäämus on suurim Aafrikas, kus interneti kogemuseta elanikke on üle 70 protsendi. Lähis-Idas ja Aasias on sama näitaja 60 protsendi kandis. Samal ajal suurima interneti kasutajaskonnaga Euroopas võib olla sellest võimalusest prii iga kümnes vastutulija. Siin pole inimeste internetitus tingitud tehnilist ega majanduslikku laadi võimaluste puudumisest, pigem on selle taga soovimatus või muude valikutega seotud põhjus. Näiteks on suurima interneti juurdepääsuga Islandil, Luksemburgis, Liechtensteinis, Bermudas ja Bahrainis üle 98 protsendi inimestest internetikasutajad. Ometi leidub kuni paar protsenti neid, kes seda võimalust kasutada ei soovi.

Samas võib viie miljoni elanikuga Eritrea 98,8 protsendi internetituid seda väga tahta, aga mainitud riigis puudub majanduslik suutlikkus nii võrgu arendamiseks kui ka sideteenuse kasutamiseks vajalike seadmete hankimiseks. Veelgi rohkem takistab seda aga riigi valitsejate tahe, kellel on õnnestunud riiki juhtida ajakirjanduse vabaduse edetabelis tahapoole Põhja-Koreast. Olgu täpsustatud, et korealased on selle edetabeli eelviimased. Mida ilmsemalt põhjustaks interneti levik Eritrea valitsejates paanikat.

Teisest servast leiab territooriume kus vaesus kombineerub suurema vabadusega ja on avatud internetile, aga juurdepääsu probleemi lastakse lahendama suured tehnoloogia ettevõtted. Vahest tuntuim on Facebook, mille juht avaldas 2017. aastal manifesti maailma parandamise ideest, milles koguneks inimkond linnade ja riikide asemel globaalsesse infokommuuni, edendades selle kaudu rahu ja teineteise mõistmist, päästaks inimesi vaesuslõksust ja kiirendaks teaduse edusamme.

Facebooki panuse abil pääseb internetti kasutama umbes 100 miljonit inimest Aafrikast Aasiani. Ainult, et see pole lausa sama internet, mida kasutame meie. See on Facebooki juhi koostatud pakett teenuseid, mida tema kinni makstud ühenduse eest saadakse. Kes maksab, tellib ka muusika. Lahke filantroobi kuue sees on tegelikult nutikas ärimees, kellel on õnnestunud muuta sõnades interneti kasutajad tegudes Facebooki klientideks. Mõnedes küsitlustes peavadki nad Facebooki internetiks, või siis on internet sotsiaalmeedia kõrval midagi sekundaarset.

Meile inimõigusena garanteeritud interneti kasutajatele võib tunduda kirjeldatud mahajäämus üllatavana. Tegelikult internet alles areneb. Seda nii tehnilises mõttes kui ka kasutajate osas. See teine osa on huvitavam, sest kasutajad sõltuvad omakorda riigikorrast ja valitsejatest. Nendest, kelle ülest avalikku kontrolli pidanuks internet edendama.

Paistab, et juhtub vastupidi. Tõenäoliselt peame harjuma mõttega, et see, mida täna internetiks peame, selliseks ei jää. Oodata on vabatahtlikku eneseisolatsiooni, totalitaarsuse määratud territoriaalsust ja sedagi, et osa inimkonnast jääbki internetist välja.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".