Asjaolude mõistmiseks tuleb minna 400 miljonit aastat tagasi, mil maakera suurim manner oli Gondwana, aga peale selle leidus veel väiksemaid mandrikesi nagu Laurentia, millest tänaseks on saanud peamiselt Põhja-Ameerika, Avalonia, mis ilmutab end tänapäeval nii Kanadas kui ka Euroopas, ja muide ka Baltica ehk see maakooretükk, mille peal on tänapäeval Eesti. Kuid jätame Baltica praegu kõrvale, sest jutt on Briti saartest.

Teatakse, et umbes 400 miljonit aastat tagasi põrkusid omavahel kokku Laurentia ja Avalonia ja sulandusid kokku muu hulgas ka tänase Suurbritannia kohalt, nii et Šotimaa on laias laastus pärit Laurentiast, Inglismaa ja Wales aga Avaloniast.

Mida aga seni ei teatud, on see, et sellised Lõuna-Inglismaa paigad nagu Cornwall ja Lõuna-Devon pärinevad hoopis kolmandast maakooretükist nimega Armorica, millest on kujunenud ka praegust Mandri-Euroopat, sealhulgas Prantsusmaad.

Arjan Dijkstra Plymouthi Ülikoolist ja ta kolleegid jõudsid selle saladuse jälile, kui uurisid Suurbritannia edelaosa vulkaanilisi kivimeid ja avastasid, et teatud teatud joonest lõuna pool on teatud keemiliste elementide isotoope hoopis teistsuguses koguses kui sest joonest põhja pool.

Nad väidavad ajakirjas Nature Communications, et sellest joonest lõuna poole jääbki kunagine Armorica.

Seni on teadlased eeldanud, et Avalonia ja Armorica piir jääb La Manche'i väina alla, mis tundus täiesti mõistetavalt kõige loogilisem. Kuid nagu nüüd taas veenduda võime, ei maksa tundumine teaduses lõppkokkuvõttes midagi.