Vahetult pärast valimiskoosoleku lõppu andis Toomas Asser intervjuu ERRi raadiouudistele, kus selgitas, milliseid tegevusi peab ametisse asudes esimesena oluliseks.

Homme hommikul ootab teid ees nii loeng kui ka lõikus…

Eksam.

...nii eksam kui lõikus. Kui kaua te saate jätkata veel oma senist tegevust? Kui raske saab olema teie ülesannete üleandmine?

Ma olen kliinikumis arst, mis tähendab, et mul on tööleping ja sellest tulenevad töökohustused, mida ma olen viimase kahe kuu jooksul pidanud redutseerima. Aga ma kindlasti jätkan juuli lõpuni kindlasti, paraku mitte sellises mahus nagu enne. Neid sidemeid ei saa lõigata hetkel katki, aga ma tean, et need lõppevad juuliga.

Mis on need väiksemad ja suuremad asjad, mille järgi hakkab ülikoolipere aru saama, et nüüd on Tartu Ülikooli rektor Toomas Asser?

Ma olen ka varasemalt öelnud, et on neli olulisemat teemat, mis ülikooli sees üles tõsta. Kaks on ülikooli sees, kaks on ülikoolist väljapoole jäävad, ehkki nad on ülikooli seest mõjutavad.

Ülikooli sees on oluline teema teadusrahastuse põhimõtete ülevaatamine. Need vajavad sama detailiseerituse astmega tähelepanu nagu me tegeleme praegu õppetoetuse jaotamisega. Arvestades seda, et teadusrahastus on suurenenud ja me loodame, et see suureneb veelgi, see vajab väga tõsist ülevaatamist.

Sellega võrdvääne ja võib-olla olulisemgi on karjäärimudel. Karjäärimudelis on mitu astet, mida me peame arutama. Need on noorte hoidmine ja eakate väljumine.

Eesti ülikoolid on üksteiselt üha suurema hooga tekki pealt ära tõmbamas, ümberjagamisele lähevad vastutusvaldkonnad. Kuidas see olukord lahenema peaks?

See ei ole ei-jah vastusega küsimus. Kui ajalukku vaadata, siis vastutusvaldkonnad on toiminud viis aastat. Vastutusvaldkondade esmane jagamine oli suhteliselt liberaalne.

Sellel on kindlasti oma oluline mõju tulevikus ja ma arvan, et praegu ei peaks ületähtsustama vaheolukorda, mis siin on. See vajab kindlasti ülikoolide vahel tervikuna sisulist läbirääkimist. Mõistetavalt on ka oluline rektoritevaheline arutelu.

On mõni asi, mille on meile seadus pannud rahvusülikoolina vastutada. Siin ei ole väga palju diskussioonikohti. Aga on olemas valdkondi, milles ilmselt on huvi ka teistel ülikoolidel. Nende maht ja jaotused – see on arutelupunkt.

Aga ma ei usu, et see on nüüd lahendamatu küsimus.

Võib-olla probleem tuleb kunagi hiljem kui vastutusvaldkonnad on jagatud, sest vastutusega koos käib ka teatud finantsvoog. Ma arvan, et siis tulevad ka need sisulisemad küsimused.

Oma kampaania jooksul ütlesite, et ka Tartu Ülikool peab hakkama teatud õppekavasid konsolideerima. Oskate ka näiteid tuua, mis need õppekavad on?

Ka see ei ole praegu sellise detailiseerituse küsimus, see ei ole uus protsess. Pärast seda, kui on tekkinud meie ühiskonna kulgudest tingitud õppurite vähesus, on ülikoolis väga palju õppekavasid suletud.

See vähenemise määr on kusagil üle kümne protsendi. See on kaasa toonud ka akadeemilise personali vähenemise.

Kui see demograafiline situatsioon surub meid olukorda, kus oleme sunnitud vähendama õppekavasid, on ka see võimalik.

Aga ma arvan, et kui argumendiks on näiteks asjaolu, et kõrgharidust finantseeritakse ebapiisavalt ja see sunnib meid hakkama ülikooli sees ümber mõtlema, see on teine argument.

Aga ma arvan, et see õppekavade üksiknimetamine ei ole kõige olulisem.

Kolmas põhjus on ka veel, näiteks et mõni teine ülikool saab juba praegu paremini hakkama. Mõnda sellist juhtu näete?

Loomulikult on olemas Tehnikaülikooli ja Tallinna Ülikooli tugevused ja on ka Tartu Ülikooli tugevused. Nendele ka ei peaks andma selliseid ei-jah mustvalgeid vastuseid.

Siin kindlasti tuleks enne ära kuulata mõlemad pooled. Ma olen veendunud, et haridus, mida siin Tartus pakume, on hea.

Ütlesite kampaania jooksul ka seda, et ülikool ei peaks panema raha rohkem betooni kui inimestesse. Samas räägiti sellest, et tarvis oleks rohkem kohti üliõpilastele, rohkem üliõpilaselamuid. Kas Tartu Ülikooli ootavad ees suured n-ö betooniinvesteeringud või on nüüd mõneks ajaks ühel pool?

Lähiaastad pärast tänavust on ülikoolile ehituse mõttes investeeringuaastad.Need otsused on juba tehtud ja see läheb kindlasti edasi.

Kui nüüd konteksti panna, et kas ülikool peaks samas mahus või lähedases mahus ehitama, siis ei, ta ei peaks seda tegema. Isegi kui meie teadusrahastus suureneb, siis see raha ei peaks minema ehituslikus mõttes sinna, vaid peaksime selle raha eest ostma aega, mis tähendab, et see peaks eelkõige minema palkadeks, et oleks aega analüüsida ja tehtavat teadmist laiali jagada.

Margit Sutrop tõi välja, et Tartu Ülikoolil on oht kaotada oma koht juhtlaevana. Kas teie seda probleemi näete ja kuidas teeksite riigijuhtidele selgeks, et just Tartu Ülikool peab olema see lipulaev?

Tartu Ülikooli on väga suur ja Tartu Ülikool on ka minu arusaamist järgi väga tugev. Ma ei arva, et siin valitseb niisugune risk praegu, et sõltumata sellest, kes seal ees oli või on, et midagi väga drastiliselt saab muutuda.

See, millele Margit osutas, on see, et on olemas aspektid, mida peab oskama ette näha strateegiliselt. Näiteks vastutusvaldkonnad – kuidas me siin mõistliku konsensuse saame? Loomulikult tuleb sellega tegeleda, aga ma ei arva, et Tartu Ülikooliga midagi väga juhtub.

Need ohud on meist kaugemal, mitte niivõrd ülikooli sees.