Sage sukeldumine ja looduslik valik kasvatas saarerahva põrna suurust ({{commentsTotal}})

Saaki jahtiv sama-bajau kalur.
Saaki jahtiv sama-bajau kalur. Autor/allikas: Melissa Ilardo

Kagu-Aasias elavate sama-bajau inimeste harukordne sukeldumisvõime taandub vähemalt osaliselt mujal maailmas haruldasele geenimutatsioonile.

Tõestatult on suutnud neist mõned sukelduda ilma täiendava lisavarustuseta kui 79 meetri sügavusele ja pidanud vee all hinge kinni veidi enam kui kolm minutit. Kuigi valdavalt kalastamise ja karpide kogumisega elatist teeniv rahvas ei püstita taoliseid rekordeid iga päev, veedavad kalurid oma elust vee all kuni 60 protsenti.

Sama-bajau inimeste DNA-d uurinud rahvusvaheline teadlasrühm eesotsas Melissa Ilardo leiab nüüd, et sadu aastaid sarnase eluviisi harrastamine peegeldub nende genoomis ja elundite tasandil. Ultraheliga tehtud mõõtmiste põhjal on tavapärasest poole suurem isegi nende rahvakillu esindajate põrn, kes igapäevaselt sukeldumisega ei tegele.

Elundis talletatakse punaseid vereliblesid. Sukeldudes tõmbub põrn kokku, mille arvelt saadetakse veresoontesse rohkem vererakke. See omakorda kasvatab selles leiduva hapniku hulka. Kuigi sarnast kohastumust on varem täheldatud pikka aega vee all viibivate mereimetajate seas, ei pruugi suurem põrn automaatselt tähendada, et veresoontesse surutakse tõepoolest rohkem vereliblesid.

DNA analüüsi ja varem hiirtega tehtud katsete põhjal on põrna suurenemise taga vähemalt osaliselt hormooni T4 valmistamise eest vastutav geenivariant PDE10A. Samal ajal kasvatab hormoon ainevahetuskiirust. Selle arvelt organismi käsutuses olev suurem energiahulk võimaldab hapnikupuudusega paremini toime tulla. Sama-bajau inimeste seas on levinud laiemalt geenialleel, mille korral toodetakse seda rohkem.

Teise levinud geenialleeli mõjul juhitakse sama-bajau inimeste kehas verd tõhusamalt jäsemetest ja teistest vähem tähtsatest kehapiirkondadest ajju, südamesse ja kopsudesse. Kolmas laialt levinud geenivariant aitas vähendada veres leiduvat süsihappegaasi hulka. Lisaks eeltoodutele leidsid teadlased veel enam kui 20 geenimutatsiooni, mida ei näe Indoneesia elavate saluanite ega han-hiinlaste genoomis.

Uurimuse praktilise väljundina loodavad autorid, et kohastumuste parem mõistmine annab vihjeid kudede hüpoksia ehk haigusest või vigastusest tingitud kudede hapnikupuuduse leevendamiseks.

Teadlased on leidnud tõendeid inimesi veel suhteliselt hiljuti mõjutanud looduslikust valikust varemgi. Möödunud aastal leidsid Texase ülikooli teadlased Tiibeti platool elavate inimeste genoomist õhu vähese hapniku sisaldusega toime tulla aitavaid geenimutatsioone. Seejuures oli üks laialt levinud geenivariantidest pärit kümnete tuhandete aastate eest välja surnud inimliigilt – denisi inimestelt.

Uurimus ilmus ajakirjas Cell.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: