Nii võiks kokku võtta Quebecis asuva Lavali ülikooli terviseteadlase Holly Wittemani uuringu. Järeldused põhinevad Kanada terviseuuringute instituutide (CIHR) jagatavatel grantidel. Kolme aasta eest otsustas organisatsioon nende kasutatavat süsteemi oluliselt reformida.

Varem hinnati ühekorraga nii ettepaneku teinud teadlase varasemast kogemust kui ka teaduse kvaliteeti. Muudatusega jagati varasem programm kaheks. Neist ühes keskenduti teadlastele ning teises teaduse ja projektide kvaliteedile.

See tekitas mõõdetava vahe. "Teaduse asemel projekti juhtivteadlase karjäärile keskendunud programmis rahuldati meeste taotlusi neli protsenti sagedamini. See ei pruugi tunduda küll väga suure erinevusena, aga me räägime sadadest taotlustest," nentis Witteman ERR Novaatorile.

Teadusele keskendunud programmis said mehed teadusraha 0,9 protsendi võrra tõenäolisemalt. Samasugune lõhe valitses grantide saamisel mees- ja naisteadlaste vahel enne uue süsteemi juurutamist.

Tasub välja tuua, et kokku esitati aastatel 2011–2015 ligikaudu 24 000 esitatud granditaotlust. Neist eraldati raha 15,8 protsendi elluviimiseks. "Toetuse saamise tõenäosus on niigi väike. Selles taustsüsteemis torkab neljaprotsendiline vahe juba rohkem silma," lisas Witteman.

Samas nentis ta, et uuringu valim polnud juhuslikustatud. Hindajate tehtud valik võis sõltuda väiksemas mahus teistest kõrvalistest teguritest. Muu hulgas võis otsust mõjutada teadlaste varem avaldatud uurimuste arv. Nendele andmetele Wittemanil ja ta kolleegidel seekord ligipääsu polnud. Paradoksaalsel kombel võivad aga ka selliste kaasmuutujate taga olla osaliselt soolised eelarvamused ja kallutatus.

Näiteks näeb teaduskonverentsil avakõnepidajatena mehi naistest sagedamini. "Ühelt poolt võib olla sellise rolli täitmine taas hindajate jaoks lisaväärtus, kuigi see ei peegelda otseselt üles astunud teadlase töö tegemise oskust," viitas Witteman. Teisalt annab peaesineja staatus teadlastele lisavõimaluse koostöövõrgustiku arendamiseks. See on tihti silmapaistva teadustöö tegemise üheks eelduseks.

Muudatustega tekkinud lõhet märkas ka CIHR. Alates 2015. aastast peavad taotluste hindajad läbima kursuse, kus õpetatakse enda alateadlikku kallutatust ära tundma. Kui läbi esialgse filtri pääseb sellegipoolest ebaproportsionaalselt palju ühest või teisest soost inimesi, tasakaalustatakse seda järgnevates grandi taotlemise faasides.

"See toimib. Tulemusi vaadates olid seekord mees- ja naisteadlased teadusele ja teadlastele keskenduvates programmides sama edukad," märkis Witteman.

Varasemates uuringutes on nähtud sarnast vahet grandi taotlemise edukuses ka Euroopas. Näiteks Euroopa Teadusnõukogu (ERC) uurimistoetuste taotlejatest moodustasid naisteadlased aastatel 2007–2013 veerandi ja reaalselt raha saanud teadlastest viiendiku.

Kõige suurem oli lõhe eluteaduste vallas, ulatudes üheksa protsendini ja kõige väiksem füüsika- ja inseneriteadustes. Naised moodustasid kõigist uurimistoetuste taotlejatest 17 protsenti ja samas valdkonnas grandi saanutest 15 protsenti. Sotsiaal- ja humanitaarteadustes olid näitajad vastavalt 36 ja 31 protsenti.

Osaliselt saab seda selgitada teiste teguritega. Näiteks on meesprofessorite osakaal naisprofessoritest suurem. Märkimisväärse osa uurimustoetuse taotlejatest moodustavad aga just professorid. "Samal ajal näitab Kanada näide, et lõhet on võimalik teadlikkuse kasvatamisega vähendada. Ent sellised kursused tuleb hoolikalt läbi mõelda, vältimaks olukordi, kus need avaldavad ootamatult vastupidist mõju. Kirjanduses on dokumenteeritud sedagi," sõnas Witteman.

Klassikalisele süsteemile leidub alternatiive. Näiteks on üritatud USA-s ja Kanadas juurutada topelt-pimeda granditaotluste hindamist. Uurimistoetuse taotlejad ei tea, kes neid hindab. Hindajatele ei öelda, kelle esitatud taotlusi nad vaagivad.

Professor nentis, et sellise lahenduse tõhusus on kohati küsitav. Eriti juhul, kui tegu on kitsa uurimisvaldkonnaga või väiksema riigiga, kus on inimesed üksteise tegemistega üksikasjalikult kursis. "Kuid see ei tähenda, et seda proovima ei peaks ja see on huvitav mõte. Näiteks topelt-pimedat eelretsenseerimise võimalust pakkuvates teadusajakirjades on naisautorite osakaal kasvanud," lisas Witteman.

Kõigis valdkondades poleks teadlaste endi hindamisest loobumine raha jagamisel ilmselt kasulik. Sh terviseteaduste vallas, kus tegutseb Witteman ise. "Meil kõigil on väga palju huvitavaid ideid ja need tekivad suhteliselt lihtsalt, kuid neil põhineva korraliku uuringu tegemine on juba paras väljakutse," laiendas professor. Selle kogenematu inimese hoolde usaldamine oleks maksumaksja raha raiskamine.

Järgmise sammuna plaanib Witteman täpsemalt välja selgitada, mis muutis CIHR-i kursused sedavõrd edukaks ja kas seda on võimalik rakendada mujal.

"Leidub ilmselt inimesi, kes hakkavad minu töö peale retsenseerijaid süüdistama, kuid asi pole mitte neis, vaid süsteemis tervikuna ja kuidas on retsenseerimisprotsess üles ehitatud," lisas professor. Võimalusi selle parandamiseks tuleb otsida pidevalt. Ikka selleks, et rahastuse saaksid kõrgel tasemel teadlased ja teadustöö.

Uuringutulemused avaldati veebikeskkonnas BiorXiv.