Aleksei Turovski räägib, miks on ilvesed praegu elevil ja kuidas Eesti metsade olukord neid ohustab. Video: Siim Lõvi/ERR.

Ilveste elu läks kibedaks 2009-2010 ja 2010-2011 talvel. Need ajad olid nii külmad, et tegid metskitsede seas tõelist hävitustööd. Kuivõrd metskits on ilvese peamine saak, jäi toidulaud kesisemaks ja emad suutsid üles kasvatada vähem poegi.

Metskitsede järsult langenud arvukuse taastamiseks otsustati suurendada küttimislimiiti niigi kehvas olukorras ilvestele. Nii kukkuski pesakondade ehk poegadega emailveste arv 2016. aastaks võrreldes 2010. aastaga neli korda. Praegu on ilveste küttimise limiit juba teist aastat null, mis on viimase 20 aasta jooksul harukordne.

Sellistel kurbadel asjaoludel saigi ilves aasta loomaks kohe peale metskitse, kellega nad on toiduahelas niivõrd tihedalt seotud ning jaganud raskeid aegu.

Ilvese pesakondade värsked arvud selguvad alles kevadel, kuid nii mõndagi vihjab sellele, et ilvesel hakkab sel aastal pisut paremini minema. Kui mõni aasta tagasi suutsid emailvesed kasvatada üles äärmisel juhul kaks poega, siis sel aastal on nähtud juba kolme-nelja kutsikaga emaseid, rõõmustab Keskkonnaagentuuri eluslooduseosakonna peaspetsialist Peep Männil.

Praegu ohustavad ilvest looduses peamiselt haigused, eelkõige kärntõbi. "Kui ilves murrab kärntõbise rebase või kähriku, saab ta suure tõenäosusega nakkuse ja võib hukkuda. See oli ka üks põhjus, miks ilvesel vahepeal halvasti läks: kitsi oli vähe ja ilves oli sunnitud sööma väikekiskjaid," selgitab ta.

Aleksei Turovski räägib, miks ilves puu otsast alla tulles tardub ja kuidas sai ilvesest Tallinna loomaaia sümbol. Video: Siim Lõvi/ERR.

Ilvesed elavad kõikjal Eestis, kuid rohkem on neid Lõuna-Eestis. Põhjus on jällegi sama: nimetatud rasked talved olid Lõuna-Eestis pisut pehmemad. Metskitsi jäi rohkem ellu ja tänu sellele olid ka ilvesed sealkandis elujõulisemad.

Ilvesed on territoriaalsed loomad: see tähendab, et igal ilvesel on omaenda kindel piirkond. Kui Kesk-Euroopas on ühe ilvese territooriumi suuruseks 100-200 ruutkilomeetrit, siis põhjapoole minnes lähevad ka elualad suremaks. Norras on näiteks ilvese territooriumi suurus 500-1000 ruutkilomeetrit. Kui kümme aastat tagasi oli Eesti ilveste territoorium umbes 100-200 ruutkilomeetrit, siis ilveste arvukuse langemisega ulatuvad need pindalad nüüd kuni tuhande ruutkilomeetrini nii emaste kui isaste puhul.

Kaardile klõpsates on näha ilveste pesakondade paiknemine Eestis. Allikas: Keskkonnaagentuur, Kaart: Anette Parksepp.

Kui vahel arvatakse, et ilves on inimpelglik loom, siis Tartu Ülikooli zooloogia osakonna doktorandi Raido Kondi sõnul on see valearusaam. "Nad ei asusta tegelikult ainult suuremaid metsamassiive, vaid võivad liikuda ka täitsa meie elamute läheduses. Oluline on aga see, et nad liiguvad öösel. Seega häirivad ilvesed inimesi vähe, aga tegelikult inimpelglikud loomad nad ei ole," kinnitab Kont.

Kõige suurem tõenäosus päeval ilvest kohata on märtsis-aprillis ehk jooksuajal, räägib Männil. Sel ajal seiklevad eriti isased väga aktiivselt partnereid otsides.

Kuigi ilves ise jääb enamjaolt nähtamatuks, soovitab Männil talvel metsas uitajatel pöörata tähelepanu jälgedele lumel. Metsateedele on suure tõenäosusega jäänud neljavarbalisi jälgi, mida mööda jalutades saab uudistada, kust ilves on tulnud ja mida ta on teinud.

"Kui ema ja kutsikad liiguvad koos, siis on päris põnev näha, kuidas kutsikad on kõhud täis söönud, nii et ema paneb nad ühte kohta omavahel mängima ja käib ise suured tiirud jahti pidamas. Kutsikaid ta kaasa ei võta, sest nad on mänguhimulised ja rikuksid jahi ära," räägib Männil.

"Kui mõnikord on kutsikad kaasas olnud, siis nad rikuvadki jahi ära! Ma olen ka seda jälgede järgi näinud, kuidas ema ei pääse kitsele lähedale, sest kutsikad ei suuda rahulikuks jääda, hakkavad kitse taga ajama ja annavad sellega varakult märku, et nad on tulemas. Tark ema jätab kutsikad mängima, samal ajal kui ta ise jahil käib," muigab ta.

Tallinna loomaaia ilvesed. Autor: Inari Leiman/Tallinna loomaaed

Eestis kogutakse ilveste liikumise kohta andmeid peaasjalikult satelliitkaelustega. Nende abiga jälgitakse, milline on looma ruumivajadus, kus ja kui palju ta liigub ja vahepeal käiakse asukoha järgi uurimas, mida ta on söönud.

Ilvesed vajavad toiduahela tipus seisva kiskjana eluks väga palju ruumi ja liiguvad pikki vahemaid. Ilvese keskmised päevased teekonnad on kaelustega kogutud andmete järgi vähemalt kuus-seitse kilomeetrit pikad.

Praegu kannab kaelust üks ilves Põlvamaal, keda uurijad kutsuvad Lempsiks. Lemps on noor ilves, kes on küllaltki omapärane selle poolest, et vahetas uuringu käigus oma elupaika. Alguses elas loom 200-ruutkilomeetrisel alal, aga millalgi kolis 20 kilomeetrit eemale. Tavaliselt ilvesed nii ei tee. Kui nii juhtub, siis tavaliselt noorte ilvestega, kuna vanem loom ajab ta minema või lähedusest on mõni teine ilves kadunud, nii et ala on vabaks jäänud.