Niisugusele järeldusele on jõudnud rühm Eesti, Läti, Leedu, Soome ja Uus-Meremaa teadlasi, kes uurisid Lõuna-Lätis talvitunud põhjatihaseid.

Talviti kogunevad põhjatihased okaspuudele, kus otsivad toiduks putukaid ja ämblikke. Juba varasematest uuringutest on selgunud, et vanemate puude okstel, kus okkaid on rohkem, leidub ka rohkem putukaid ja ämblikke kui nooremate puude okstel, kus okkaid on vähem.

Indrikis Krams Tartu ülikoolist ja Läti Ülikoolist ning ta kolleegid uurisid põhjatihaseid hariliku männi istandikes, kus kasvasid 35–55 aasta vanused puud, ja looduslikes hariliku kuuse metsades, kus puud olid kuni 155-aastased.

Teadlased püüdsid 98 lindu kaks korda kinni: üks kord sulailmaga, teine kord krõbeda külmaga. Linnud kaaluti ja rõngastati ning mõõdeti stressihormoon kortikosterooni tase nende veres. Verd võeti kaks korda: kohe pärast linnu püüdmist ja kakskümmend minutit hiljem, mil püüdmisest tingitud lisastress oli taandunud.

Mõõtetulemusi üle vaadates selgus, et vanast metsast püütud lindude stressitase oli kindlalt madalam kui noorest metsast püütutel, olenemata ilmaoludest, linnu vanusest või soost.

Järeluuringust ilmnes, et 92 protsenti vanas metsas talvitunud põhjatihastest oli talve üle elanud, seevastu noores metsas talvitunutest oli see õnnestunud vaid 73 protsendil.

Krams ja kaasautorid oletavad ajakirjas The Science of Nature, et noore metsa lindude kõrgema stressitaseme ja madalama ellujäämuse taga võib olla toidu raskem kättesaadavus, aga võib-olla ka suurem risk langeda kiskja küüsi.

Tulemus teeb teadlastele muret, sest suuri vanu metsi jääb Lätis, nagu ka Eestis, vähemaks. Nii võib juhtuda, et põhjatihaste ja teiste metsalindude arvukus jääb seetõttu üha väiksemaks.