Miks meelitasid rasvaantsud teadlase mereromantikast metsa sääskede ja puukide keskele?
Viisijuppi “Sitsi-kleit, sitsi-kleit” armastav tänavune aasta lind rasvatihane on üle maailma enim uuritud linnuliik. Eestis juba ligi pool sajandit kestnud rasvatihase uuringuid ja põnevaimaid tulemusi tutvustab selle nädala intervjuusarjas Tartu ülikooli loomaökoloogia professor Raivo Mänd.
TÜ zooloogia osakonnas on rasvatihase käitumist, pesitsust ja toitumist uuritud juba üle 20 aasta. Ent rasvatihaste teadusajalugu sai Eestis alguse juba peaaegu pool sajandit tagasi. Mis teeb rasvatihasest hea mudelliigi?
Rasvatihane on äärmiselt tavaline ja arvukas linnuliik. Ainuüksi tillukeses Eestis arvatakse neid ornitoloogiaühingu andmeil pesitsevat 300 000 – 400 000 paari. Liik on väga laialt levinud peaaegu kogu Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Aasias kuni selle idaservani välja. See avab võimaluse uurida ühe konkreetse liigi toimetulekut ja kohastumist väga erinevates kliima- ja elupaigatüüpides.
Rasvatihase munakurn on väga suur: tavaliselt on seal 8-12 muna, mõnikord koguni 14-15. Paljud neist potentsiaalsetest järglastest paljud ei jõua aga iial lennuvõimeliseks ning sigimisvõimeliseks sirgub ainult mõnest pesast üks või heal juhul kaks järglast.
See näitab, et rasvatihasele toimib äärmiselt tugev loodusliku valiku surve, mis omakorda pakub hiilgava võimaluse uurida selle evolutsioonimehhanismi tuhandeid üksikasju.
Rasvatihane pesitseb oma tavalisest puuõõntest veelgi meelsamini inimese valmistatud pesakastis. Nii saab kergesti uuritavat ja vajaduse korral manipuleeritava populatsiooni kunstlikult tekitada just sinna, kuhu vaja. Samuti külastab see lind sageli talviseid toitmiskohti, andes võimaluse käitumisvaatlusteks.
Inimkaaslejana ei ole rasvatihane ülearu pelglik ja laseb endaga läbi viia mitmesuguseid uuringuid, ilma et sellega kaasneks pesade maha jätmise oht.
Kokkuvõttes tuleneb tema peamine sobivus teadustöö mudelliigiks sellest, et on suhteliselt kerge vaevaga võimalik koguda piisavalt uurimismaterjali, mis kannatab välja kvantitatiivse andmeanalüüsi nõuded. Linnuökoloogid isekeskis on rasvatihast võrrelnud puuviljakärbsega geneetikas.
Millal ja kuidas teie tihaste uurimise juurde jõudsite? Millised on teie esimesed mälestused välitöödelt?
Eks ma panin metsa pesakaste üles ja kirjeldasin neis rasvatihaste ja teistegi liikide pesitsemist juba koolipoisina. Midagi nendest tulemustest nägi kunagi isegi trükivalgust.
Tõsisemaid teadusuuringuid rasvatihasega alustasin aga teaduste akadeemia zooloogia ja botaanika instituudi noore teadlasena Kilingi-Nõmme ümbruses ja Nigula looduskaitsealal 1983. aastal. Selleks ajaks seljataha jäänud mitu aastat merelindude populatsiooniökoloogia uurimist olid mulle õpetanud, et korraliku kandidaadiväitekirja (tänapäeva doktoritöö – toim) materjali kokkusaamine sellel erialal võtab pikaealiste merelindude puhul mitu korda rohkem aega, vaeva ja raha kui pesakastides elavate rasvatihaste puhul, ja kehva väitekirja ei tahtnud ma kirjutada.
Niisiis otsustasin küllaltki raske südamega – tollal arvasin, et ajutiselt – vahetada lainepritsmevahuse ja kajakakisase mereromantika teadusmaterjali kogumise efektiivsuse olulise suurendamise vastu metsas sääskede ja puukide keskel.
Selleks ajaks teadsin juba ammu, mida korralikud linnuökoloogilised välitööd tähendavad: varahommikust hilisõhtuni ja puhkepäevadeta kümneid kilomeetreid ringitrampimist, sääskede söötmist, vihmas ligunemist, ojadena higi, üle kraavide hüppamisel välja väänatud põlvi, õhtul momentaalset uinumist peale rampväsinuna magamiskotti pugemist... Aga muidugi ka juhuslikke kohtumisi metsisega, paksus rohus luurava ilvesega, suuresarvelise ja tarkade silmadega põdraga, pesa juures vallatlevate rebasekutsikatega ja paljude muude põnevate metsaelukatega. Lisaks hulgaliselt suurepärast uurimismaterjali!
Välitöid oleks saanud võtta ka märksa kergemalt, kuid see viimatinimetatu oleks siis ka samavõrra kesisem kokku saanud.
Minu tolleaegsete tihaseuuringute tulemused said igatahes lülitatud mu 1986. aastal kaitstud väitekirja ning raamatusse, mis venekeelsena kahjuks levis üksnes siinsel „kuuendikul planeedist“, ent mida vähemalt mu Nõukogude Liidu kolleegid kõrgelt hindasid ja paljud kuuldavasti lausa „tõelise“ linnuteaduse käsiraamatuks pidasid.
Ilmselt aitas selle renomeele kaasa ka see, et ühena väga vähestest nõukogude linnuteadlastest suutsin ma sellesama rasvatihase materjali põhjal juba 1986. aastal avaldada artikli USA-s välja antavas juhtivas rahvusvahelises ornitoloogiaajakirjas. Selles muide, sai maailmale välja pakutud uudne komputeriseeritud meetod linnumunade uurimiseks, mis oli üsna kõva sõna ajal, kui kogu maailmas oli kompuutrite lipulaevaks 8-bitine ja 64 kB RAM omav Apple II.
“Pool sajandit rasvatihase uuringuid Eestis” on intervjuuseeria, milles TÜ loomaökoloogia professor Raivo Mänd räägib Eestis juba ligi pool sajandit kestnud rasvatihase uuringutest ja põnevaimatest tulemustest. Homme ilmuvas intervjuus saame teada, mis mees on Henn Vilbaste ja miks operatsioon “Parus” nii oluline on.
Kas teadsid, et...?
- Rasvatihane on arvukaim talilind Eestis. Eestis talvitab hinnanguliselt 0,6−1,2 miljonit isendit ning pesitseb 300 000−400 000 paari.
- Lisaks kõige enam levinud rasvatihasele elavad Eestis ka sini-, põhja- ja tutt-tihane, salu-, saba- ja musttihane ning kõige väiksemaarvulisem on kukkurtihane. Viimane on Eestis uustulnuk, kelle esimesed pesad leiti alles 1950. aastate keskel.
- Taigatihast ja lasuurtihast − on Eestis kohatud vaid eksikülalistena, esimest teadaolevalt kolmel, teist seitsmel korral. Turkestani rasvatihased, kiivertihased, tammetihased ja lauktihased meie kandis ei pesitse.
Tutvu erinevate tihaseliikide välimuse ja lauluga Eesti ornitoloogiaühingu veebipesas.
Toimetaja: Katre Tatrik,Tartu ülikool