Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Piltuudis: Karlovas püüti kinni kummalise nokaga tihane

Erilise nokaga rasvatihane.
Erilise nokaga rasvatihane. Autor/allikas: Tuul Sepp

Eile jäi Tartu ülikooli immuunökoloogia töörühma katseks vajalike rohevintide püüdmiseks üles pandud võrku erilise nokaga rasvatihane. Rasvatihastele on iseloomulik suhteliselt lühike tugev must nokk, ent teadlaste võrku jäänud rasvatihase ülemine nokapool oli pikalt väljaulatuv ja kaardus nagu sirp ning risti noka alumise osaga.

Töörühma teadur Tuul Sepp rääkis, et kummalise nokaga rasvatihase püüdsid loorvõrkudega Tartu ülikooli zooloogia osakonna teadlased 6. jaanuaril Tartust Karlova linnaosas. “Eesmärgiks oli püüda rohevinte, keda kasutatakse immuunökoloogilistes uuringutes mudelorganismidena. Rasvatihane oli seega juhuslik kaaspüük ning peale võrgust lahtiharutamist lasti lind jälle vabadusse,” kõneles Sepp.

Et noka ebatavaline kuju võiks linnule saatuslikuks saada, teadur ei usu. Ta ütles, et kuna see rasvatihane on jõudnud täiskasvanuikka, võib järeldada, et noka kuju linnu toitumist ei takista.

Juba 16 aastat tihaseid uurinud Tartu ülikooli linnuökoloog Marko Mägi sõnul esineb tihastel noka, tiiva, jala ja küüniste ebanormaalsusi väga harva, sest looduslik valik on karm ja kõrvaldab suure osa hälvetest üsna kiiresti.
Samas nentis Mägi, et selliste hälvete sagedus on kindlasti suurem, kui meie, inimesed, seda arvame. “Meieni jõuavad vaid mõned üksikud hälvetega linnud, kes on loodusliku valiku sõelast pääsenud,” sõnas ta.

Siiski, internetist otsides leiab veidratest lindudest mitmeid fotosid. “Levinud on nii mõlema nokapoole pikenemine kui ka ainult ülemise nokapoole pikenemine,” lausus Tuul Sepp. Tema sõnul näitab Suurbritannias läbi viidud uuring, et sinitihastel esineb selliseid mutatsioone palju sagedamini kui rasvatihastel.

Foto: Tuul Sepp

Mutatsioonide esinemine võib aluseks olla lindude liigilisele mitmekesistumisele. “Klassikaliseks näiteks on Galápagose saartel elavad vindid, keda uuris Charles Darwin. Samast eellasliigist põlvnevad vindid olid eri saartel kohastunud toituma erinevatest objektidest ning nende nokad olid vastavalt väga erinevad – toiduobjekti tarbimiseks sobiva kujuga. Sellise eristumise aluseks võisid olla just populatsioonis esinenud niinimetatud mutantvindid. Kui miskipärast peaks nüüd äkitselt vabanema ökoloogiline nišš, mis just sellise sirpja nokaga tihasele hästi sobiks, võikski päris lühikese ajaga välja kujuneda uus tihaseliik. Praegusel juhul võime aga eeldada, et see tihane jääb liigikaaslastele konkurentsis siiski alla ning sirpnoksed tihased Eestis lähiajal võimust ei võta,” rääkis Tuul Sepp.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: