Hiljuti teatas Tallinna tehnikaülikool, et hakkab vastu võtma tööstusdoktorante ehk teadlasi, kes on tööl ettevõttes ning teevad ülikoolis just sellele ettevõttele vajalikku teadus- ja arendustööd.

Sellele järgnes Tartu ülikooli teadaanne uudsest tööstusmagistrantuurist, kus valitud IT-magistrandid saavad läbida praktika, magistritöö ja osa õppekava aineid partnerettevõttes. Tudengitele tagatakse samal ajal stipendium, et säiliks motivatsioon õpingud nominaalajaga läbida.

Töökohapõhise magistriõppe algatajad selgitavad, et Eesti tööturul on IT-eriala spetsialistid nõutud igas valdkonnas, avaldades survet ettevõtetele ja IT-eriala tudengitele.

Ettevõtjaid vaevab tööjõupuudus ja eelkõige vajadus kõrgelt haritud tippspetsialistide järele. Tudeng võib end seetõttu avastada ebamugava dilemma eest – kas minna kiiresti lihtsamale tööle või arendada enda teadmisi ja jõuda seeläbi karjääris kaugemale. Tartu ülikooli arvutiteaduse instituut on jõudnud lahenduseni, mis aitab eri huvisid kokku viia. Tegemist on Eestis ainulaadse töökohapõhise õpinguvormiga – tudengid hakkavad lahendama ettevõtte praktilisi ülesandeid ning kirjutavad magistritöö partnerettevõtte püstitatud teemal ettevõtte ja ülikooli ühisel juhendamisel.

Kuigi lähenemine on tõesti uudne, leiab ülikoolides teisigi sarnase eesmärgiga programme.

Näiteks on ERR Novaator kirjutanud Tartu ülikooli analüütiliste keemikute rahvusvahelisest tööstuspraktikast. Koostöös ettevõtetega doktorantuuri läbimist toetab aga nutika spetsialiseerumise stipendium. Tartu ülikoolis oli möödunud aastal 12 ettevõtlusdoktoranti, kes töötasid 10 eri ettevõttes, neile lisaks õppis Dora projekti toel ka kolm nn tööstusdoktoranti.

Mervi Raudsaar on Tartu ülikooli ettevõtluse dotsent. Autor: Erakogu

Mervi Raudsaar, sellest et praktiline ettevõtlusõpe väärib Eestis aina suuremat tähelepanu on räägitud juba kümmekond aastat. Täpselt kaks aastat tagasi kirjutasite ka teie Tartu ülikooli ettevõtluse õppetooli juhatajana, et ettevõtlusõppest võib tulu tõusta nii Eesti majandusele kui elanike heaolule üldiselt. Tundub, et ülikoolid on jõuliselt tegutsema asunud. Kui suurt rõõmu teile teated tööstusdoktorantidest ja -magistrantidest teevad?

See on suur rõõm, et ettevõtted ja kõrgkoolid on avastanud ja rakendavad erinevaid koostöö meetodeid. Samuti on mitmekülgseid praktikaid. Antud koostööviis ühelt poolt kindlasti motiveerib töötavaid inimesi oma õppetööd ja karjääri jätkama ja teisalt toob elulised probleemid kõrgkoolidesse, kus neid saavad lahendada erinevad meeskonnad ning lahendused saavad teaduspõhise aluse.

Samuti on tegemist elukestva õppega, mille käigus omandatakse ka teisi XXI sajandi tööturul vajalikke kompetentse. Üliõpilased on motiveeritumad, kuna näevad suhteliselt kohe oma töö vilju ning nende rakendamist ja nad kindlustavad või loovad endale töökoha.

Kuna Eesti inimressurss on piiratud, siis on ettevõtjad väga huvitatud algatusvõimelistest ja kõrgemini haritud inimestest, kes suudaksid ettevõtet arendada.

Õnneks on möödas aeg, kus ettevõtjad soovisid bakalaureuse taseme üliõpilasi “ära tõmmata“, arvates, et õpingute lõpetamine ei ole oluline. Loomulikult pannakse ka praegu erinevate koostöövormide käigus (praktika, õppetöö jne) potentsiaalsetele töötajatele silm peale, aga üldiselt soodustatakse ikka enne täiskohaga tööle rakendumist kõrgkooli lõpetamist. 

Tänu sellistele koostöövormidele on võimalik kõrgkoolidel olla kaasas ja toetada Eesti ja rahvusvaheliste firmade tehnoloogiale põhinevat arengut, ning üliõpilased saavad praktilise töökogemuse, kus erialaste teadmiste ja oskuste kõrval arendatakse ka üldpädevusi. 

Mis on teie hinnangul selliste programmide suurimad eelised ja kuidas need ühiskonna arengule mõjuvad?

Globaalse Ettevõtluse monitori andmete põhja oleme liikunud ressursipõhisest majandusest innovatsiooni põhisesse majandusse ja see tähendab, et meil on vaja järjest rohkem nutikaid ja teadmismahukaid ettevõtteid. Samas on ka märgitud, et sellise majanduskasvu üheks piduriks on just vähene ja nõrk koostöö ettevõtete ja kõrgkoolide vahel. Hea, et välja on töötatud mitmeid meetmeid sellise koostöö tekitamiseks ja arendamiseks, aga kindlasti oleks tuge veelgi rohkem vaja.

Antud näited on vaid üks osa koostööpaketist, mis tagab ühiskonna arengu. Kui koostöö võimalusi vaadata, siis tavaliselt algab see väiksematest koostegevustest. Toon mõned näited:

1. ettevõtjate kaasuste lõimimine ainetesse; projektipõhine praktika või ettevõtete külastused ja nende probleemide lahendamine ainete käigus;
2. ettevõtjate konsulteerimine;
3. ettevõtjate kaasamine õppekavade programminõukogudesse;
4. täienduskoolitused (sh ka tasemeõpe) ettevõtetele ja ettevõtjatele;
5. rakendusuuringud ja koostöö projektid jne.

Kui tihedaks ja efektiivseks koostööks on vaja usaldust ja koostööpartneri tundmist, siis tavaliselt algabki koostöö sellistest lihtsamatest vormidest ja usalduse kasvades läheb keerukamate ja mahukamate vormide juurde.

Selline erinevate võimalustega koostöö võimaldab ka ennetada erinevaid probleeme ja lihtsustada suhtlust. Tihti on öeldud, et ettevõtte ja kõrgkooli vahele on vaja tõlki, aga kui juba bakalaureuse tasemel tekib tõhus ja teineteist mõistev koostöö, siis kaob ka tõlkevajadus.

Selline koostöö on kasulik mõlemale poolele ja kogu ühiskonnale. Ettevõtjad vajavad pidevalt uusi ja innovaatilisi lahendusi, et konkurentsis püsida ja kõrgkoolidel on vaja elulisi probleeme, et oma teadust ja ka õppekvaliteeti parendada ning tööjõuturu vajadustele paremini vastata.

Kas tööstuste ja ettevõtete kaasamise õppetöösse võib kaasa tuua ka varjatud riske ja ohte? Millised need on?

Kindlasti on siin nii ohte kui ka riske.

Esimene probleem on, et tihti on ettevõtja ja kõrgkooli ootused koostööle ja eesmärgid erinevad. Seetõttu tuleb esmalt sõnastada ja läbi rääkida eesmärgid ning leida ühisosa, siis on võimalik edasi minna konstruktiivse koostööga.

Teise suurema probleemide sõlme moodustavad erinevatest organisatsiooni kultuuridest tulenev – kuidas peetakse kinni tähtaegadest, kuidas toimub juhtimine ja kes tohib otsustada, kui palju on asjaajamist ja erinevat bürokraatia.

On selge, et iga koostöö nõuab teatavaid lepinguid ja asjaajamist – selle hõlbustamiseks on vajalik süsteem ja selgus, kuidas protsess kulgeb ja kontaktisik, kelle poole võib nö kõigega pöörduda. Tartu ülikoolis on koostöö süsteemiks välja töötatud partnerlusprogramm, mis tagab ettevõtjale selge ja lihtsa asjaajamise ning kindla kontaktisiku, kes otsib siis ülikoolist seest erinevaid lahendusi ja kompetentse.

Ohuks on samuti mõlema partneri töötajate vähene motivatsioon ja mugavustsoonis viibimine. Ettevõtte poolsel töötajal on kindlasti omad kohustused ja tegevused. Kahjuks on praktikal üliõpilaste juhendamine või üldises õppetöös juhendamine töötajale lisategevuseks ja väikeettevõttel ei pruugi olla piisavalt ressurssi juhendamisteks, suhtluseks vms.

Lisaks võivad töötajad karta, et tulevad kompetentsemad noored, kes võtavad nende töö üle.

Samad probleemid on kõrgkoolide poolt ja küsimus on, kas koostöö tegevusi ettevõtetega väärtustatakse ja kas need on loomulik osa tööst või killustab see nende tegevust. Ka kõrgkooli töötajatel on seoses koostööga hirmud – ja peamiseks on tihti, kas nad on ikka pädevad elulisi ettevõtete probleeme lahendama. Kuid needki probleemid on ennetatavad ja palju saavad ära teha struktuuriüksuste juhid oma töötajaid julgustades ja nende professionaalset arengut toetades.

Ohuks võib olla seegi, et ei suudeta prognoosida tehtava töö mahte ja need võivad väga suureks või siis hoopiski väikeseks jääda. Samuti võib tehtav olla nii huvitav, et unustatakse ära õppekavade õpieesmärgid ja –pädevused, mida õppeprotsessi käigus omandata tuleks ja võib-olla jäävad need täitmata.

Ohuks võivad olla intellektuaalomandi õigused, kuid tavaliselt fikseeritakse õigustega seonduv lepingutega juba koostöö algfaasis.

Ohuks jääb kindlasti seegi, et mõni üliõpilane saab sellisest koostööst ja õppest niivõrd inspireeritud, et õpingud jäävad tahaplaanile, ning üliõpilasel jäävad õpingud lõpetamata.

Kuidas tagada, et ettevõtete soovil ja vajadusel algatatud ning võib-olla ka materiaalselt toetatud teaduslikud uuringud jääksid sõltumatuks ja ei tekkiks kahtlusi tulemuste kallutatuses?

Usun, et sellist kallutatust ei soovi ettevõte ega ülikool. Hoida uuringud sõltumatud ja tulemused korrektsed, on ülikooli iga töötaja kohus. Kui peaks mingit survet avaldatama, siis on võimalik alati sellest tegevusest loobuda. Kindlasti sõlmitakse sellise koostöö korral ka lepingud, kus on sellised asjad võimalik fikseerida.

Kui nüüd ettevõtted asuvad toetama õppekavasid ja seal õppivaid üliõpilasi, ning on hirm, et võib-olla disainitakse õppekava rohkem lähtuvalt ühe ettevõtte vajadusest, siis igal õppekaval on olemas oma programminõukogu, kus on väga erinevaid inimesi, ning kindlasti pole sellised kallutatused programminõukogu puhul võimalikud.

Usaldusväärsuse kandmine on iga teadlase, õppejõu ja üliõpilase oluline ülesanne ka oma karjääri mõistes, sest usaldusväärsuse kaotamise sõnum levib Eesti väiksusega ühiskonnas tikutule kiirusel.